keset mängu.

Vaikselt jõuab kätte see aeg, kui noorhärra peale piima ka miskit muud hamba alla saab. Esimese katsetuse tegime siis eile, kus suhu läks esimene amps kõrvitsat. Tundus, et maitses, kuna lusikat üritati koguaeg suu poole tõmmata ja kisa oli suur, kui välja tuli, et lusikal midagi ei olnud. Ega ma karjuks vist ka. Eriti kui ma leidsin, et antud püree maitseb ka mullegi väga hästi (ehk siis täiesti söödav ka ilma soolata!).

Aga miks ma sellest üldse kirjutan, on see, et see püreedega mökerdamise periood võiks hoopistükkis vahele jääda. Nüüd on üle ainult oodata seda aega, millal ta sinuga sama toitu sööb, ehk siis umbes poole aasta pärast. Nii kaua on vaja talle keeta/aurutada/küpsetada püreesid ja neid ka halva õnne korral läbi sõela ajada. Kui söögilauaks oli ainult piim, oli ikka palju parem. Piim ju alati kaasas ja igal juhul oli kohe omast käest võtta. Sooja püreed ikka päev otsa kaasas ei tassi, vist. No ja siis ta on üleni selle püreega koos ka. Või on just mind siis õnnistatud sellise lapsega, kellele meeldib seda igale poole laiali määrida ja lusikat nii kiiresti suu poole tõmmata, et see lõpetab hoopis ninasõõrmetes mitte suus. Ilmselt on tegu siiski minu puudulike oskustega. Üritasin teda ka trikitada, andes talle teise lusika kätte, et ta minu oma ei rabaks, aga ta kiire taibuga sai sellest kärmelt aru ja lusikas lendas kus seda ja teist.

Kui noorhärra oma lõunaunest ärkab, siis lähme meie Eesti (püree)abipakile järgi, sest Saksamaal ei ole mina veel leidnud beebidele mõeldud ploomipüreed. Just puhast ploomi, mitte ploomi-õuna, ploomi-pirni, ploomi-banaani, ploomi ma ei tea mis. Vanaema arvas ka, et Saksamaal ei müüda õunu ning saatis väikesele Türnöfflile ka koduseid kuldrenette (mida mina kahjuks ära süüa ei tohi:( ).

Nojah, nagu näha on hoog sees. Eks see alguse asi ole, ilmselt. Ma tahaks lubada ka pilte jutule lisada, aga seda ilmselt natuke hiljem. Aga siis nüüd meie esimesest advendist, mis on noorhärra jaoks täiesti esimene advent üldse tema elus. Ja noh, ega see midagi väga põnevat nüüd ei olnud. Kui mina ärkasin hommikul üles ja tahtsin täna brunchile minna, siis papa (nagu ta ise ennast viimasel ajal kutsub) otsustas, et täna oleks ideaalne päev suurpuhastust teha. Nii ta siis hakkas kell 9 hommikul mööblit liigutama ja elutuba asjadest tühjaks tõstma samal ajal kui mina veel hommikukohvi nautisin ja hommikusööki sõin. Noorhärra tegi sellel ajal oma päeva esimest uinakut. Nii umbes veerand tunni pärast tõsteti mind koos hommikusöögiga kööki ja põrandate küürimine võis alata. Ja nii see kestis terve päeva nii umbes kella neljani. Ja me viimasesse tuppa ei ole veel jõudnudki!

Lisaks kõigele muule, suutsime me suurpuhastuse käigus ka oma voodi ära lõhkuda. Tuli teine siis natuke lahti võtta ja siis tagasi kokku liimida. Ilmselt me seda voodit niipea enam liigutada ei ürita. No kuni jaanuarini. Sest siis kolib noorhärra oma tuppa, mis on hetkel kolikamber ja ainuke koristamata tuba ning meie magamistuppa tuleb suur riidekapp. Lõpuks!

Eile veetsime suurema osa päevast IKEAs, millest enamiku noorhärra maha magas. Hiljem kui koju tulime sadas laia valget lund, mis maad puutudes lörtsiks muutus. Aga mõnus vaheldus vihmale Õhtul pakkisin ära enamiku jõulukingitustest, mis mul kodus on.