Minu Berliin logo Minu Berliin
July 16, 2016 by Helen Flag for language [ee]
Meie kämping
Meie kämping

Piinlik kohe. Poolteist kuud pole ma suutnud ennast kokku võtta ning midagi kirjutada. Aga noh me olime terve selle aja ka puhkusel ja ma kohe üldse ei tahtnud arvutit välja otsida. Tegelikult oleks pidanud ta üldse koju jätma, sest vahepeal me seda ei kasutanud. Nimelt oli Janil isaduspuhkus kaks kuud (saksamaal on 12+2 süsteem, rohkem kui 12 kuud maksustatud vanemahüvitist). No ja me otsustasime selle siis peaaegu, et tervenisti Eestis veeta. Aga sellest üritan ma järgmine nädal kirjutada. Praegu on mul veel tegemata üks vahepealne postitus meie mai alguse minipuhkusest.

Nimelt on Saksamaal väga populaarne omada karavani, millega siis, kas ringi reisida või on see kuskile paikselt kämpingplatise pandud ning sinna siis sõidetakse koguaeg. Peale pannakse katus, ette ehitatakse telk, et suuremaks teha ning väike katusealune ja paar lille saab ka istutada. Ning suures osas on need nn kämpingplatis siis järvede ja muude looduskaunite kohtate juures. Igas kämpingus on "alalised" kämperid, kelle vagun seal aastaringselt seisab ja seal on ka ruumi nendele, kes ainult puhkama tulevad. Ja Jani vanavanematel on nimelt üks selline "alaline" kämpingkaravan ja meile tohutult meeldib seal. Seal on mõnus ja vaikne ja looduskaunis. Järve ääres ja uju palju tahad. Boonusena on Jani vanaisal selline väiksemat sorti mootorpaat, millega me siis järvedel "kihutamas" käime.

Ning selle aasta mai kuus otsustasime me seda toredat minipuhkuse kohta ka noorhärrale tutvustada. No ilmselt pole mõtet mainida, et talle väga meeldis seal. Kohe nii väga, et Eestist tagasi jõudes otsustasime me kohe sinna sõita. Kui mais käisid ujumas ainult kõige kangemad, siis seekord veetsime enamuse ajast vees me kõik. Kahjuks sellest korrast mul pilte veel ei ole (loe: dorpbox pole mitu kuud mu telefoni sünkroniseerinud) ning peate leppima mais tehtud piltidega. Aga no alati võib ette kujutada meid kõiki ujumas, ilma veel soojemana ja meid ka paadiga sõitmas. Ilmselt kui dropbox kunagi sünkimise lõpetab, siis ma lisan siia mõne uue pildi ka. Või teen uue pildipostituse.

Ja no nüüdsest saame me lihtsamalt ka ringi liikuda kuna Eestist tulime tagasi autoga. Enam ei pea rongi ja tohutute kodinatega kuskile metsa sõitma ja sealt 10 km veel edasi minema ja Jani vanavanemad ei pea autot tühjaks tõstma, sest meil on käru ja kohver ja jumal teab mis veel kaasas. Elu on palju mugavam. No ja Berliinis sees ma väga sõita ei taha, kuigi mõnikord peab. Aga kuna ma pean noorhärrat nüüd magama panema hakkama, siis ma lõpetan selle lühikese comeback postituse ära ning loodan peatselt mõne sõna ka Eestist kirjutada. Tegelikult on mitmed mult küsinud uusi retsepte, et äkki tuleb hoopis retseptipostitus teha?


June 01, 2016 by Helen Flag for language [ee]
Star Rated Toilet - Beijing Tourism Administrationil pole väga vist midagi teha
Star Rated Toilet - Beijing Tourism Administrationil pole väga vist midagi teha
  • Hiinlastel on tohutult töötajaid, kes peale vaadates mingit tööd ei tee. A la traffic warden, keda liiklus ülde ei koti ja kes niisama ristmikul seisab. Või politsei, kes kaarti lugeda ei oska ning täpselt ei tea ka, kus ta asub või kuhu poole mingi tänav jääb.

  • Metrosse sissepääsul tuleb oma kompsud kõik läbi turvakontrolli lasta ning mõningal juhul ka ise turvaväravatest läbi minna. Me küll aru ei saanud, et keegi ka reaalselt vaataks neid läbivalgustatud kotte, aga no kui peab, siis peab. Pealegi ei olnud kuigi harv see vaatepilt, kui nn turvatöötajad lihtsalt seina najal tukkusid.

  • Pekingi metroo on üldiselt väga hästi üles seatud ning igati loogiline ja lihtne. Teisalt kõndisime me ilmselt kilomeetreid maa all ning ka seal läheb tee üles ja alla ja üles. Treppe on rohkem kui lugeda jaksab ja kui on eskalaator, siis sõidab see ainult üles. Ning tihti peale eskalaatoriga üles sõitmist tuleb kolm astet uuesti trepist alla minna. Lifte me väga ei märganud ja kui siis oli ainult silt. Ja iga metroo sissepääsu ees on selline 20-30 cm kõrgune äärekivi, millest tuleb üle astuda. Ka selle eesmärgist me eriti aru ei saanud.

  • Ükskord metroosse sisenendes võeti meil turvalisuse kaalutlustel õhupall ära. Ju oli neil siis seda vaja.

  • Hiinlased pressivad igalt poolt läbi ja ette ning võimalusel ka sinust üle. Metroorongi hakatakse enamasti esimesena sisse minema ning väljuvad inimesed siis pressivad sinna sisse.

  • Mis on metroo puhul äge, on see, et metroost väljudes on maas plaat, mis näitab alati, kus on põhi. Teeb orienteerumise lihtsaks.

  • Valgusfooridest peetakse lugu ainult siis kui on vaja sõita üle ristmiku. Igal muul juhul neid lihtsalt ignoreeritakse. Hiinlaste kasuks räägib muidugi tõik, et kui maas on kaks rida, siis sõidetakse ka kahes reas, mitte neljas.

  • Hiinlastel Pekingis on väga uhked autod ning enamasti on tegu Euroopa markidega - BMW, Audi, Range Rover jne. Ning oluline tundub olevat ka suurus, mida suurem seda parem. See aga ei tähenda, et nad sõita oskaks. Tunnetus auto üle ja suuruse üle puudub täielikult, parkida ei oska nad üldse ja tagurdamisest pole üldse mõtet rääkid. Lisaks liikleb tänavatel palju elekrijalgrattaid ning elektrimopeede, riksasid ja jumal teab mida, mis absoluutselt mingit heli sõites ei tee ning seetõttu armastavad nad koguaeg signaali lasta.

  • Hiinas tundub valitsevat mentaliteet, et ükskõik, mida ma teen, ma teen seda suurepäraselt. Et täna olen ehitaja ja homme kokk ja ma olen selles hiilgav. Muidugi on ääretult põnev jälgida, kuidas 7 päevaga!!!! pannakse püsti peaaegu terve hütt/maja koos siseruumidega ning see laotakse tellistest. Sisse ehitatakse ahjud ning peale pannakse katus. Aknaid nad küll vist ei teinud.

  • Need hiinlased, kes endale autot ei jaksa osta sõidavad jalgratta või mopeediga ning ma võin julgelt väita, et enamik neist on elektrimootoriga.

  • Istumise asemel eelistavad nad kükitada ning seda teevad nad peaaegu alati.

  • Enne reisi rääkisid kõik, kui sõbralikud hiinlased on. Selles osas nad ongi sõbralikud, et nad naeratavad ja tulevad ligi ja teevad pilti ja eriti lapsega. Last peab katsuma ja pilti tegema ja jumal teab veel mida. Aga siinkohal ka sõbralikkus lõppeb. Siis on nad suhteliselt isekad ning teistest ei tehta välja ja abivajajaid ei aidata. Ikka igaüks enda eest ja teistest astume üle. Lisaks sellel trügivad nad palju.

  • Nad käivad hommikuti enamasti pargis tantsimas, harjutusi tegemas, kaarte mängimas või mida iganes ning selle järgi tundub, et nad on suhteliselt sotsiaalsed.

  • Pekingis vähemalt ning Hutongides enamasti asuvad WC'd tänaval. Iga saja meetri takka on üks avalik WC. Kuskilt seina pealt lugesin, et tänavatel on ka avalikud köögid, sest osa Hutonge on ainult magamistuba.

  • Hiina toit pole üldse see, mida ma ette kujutasin. Minu lootus süüa kõik see aeg kevadrulle ning sweet and sour kana läks täiega luhta. Menüüs on üldiselt pildid, aga midagi isuäratavat sealt ei paista. Ning toit, mis sulle serveeritakse näeb üldiselt teistsugune välja ja ei maitse minu maitsemeeltele üldse hea. Enamasti oli tegu siis, kas magusa, maitsetu või tohutult tulise toidu vahel. Muidugi sinna sekka ka spetsiifilised hiina maitsed.

  • Suurtes supermarketites müüakse liha lahtiselt ja kala. See kõik on laotud jääkuubikutele ning igaüks võib seda seal näperdamas käia ja endale sobilikke tükke välja valida. Võib ka peale aevastada ja mida iganes. Mingeid kindaid või asju selleks ei kasutatta, enda käed need kõikse paremad. Lõhna järgi saab kaugel juba aru, et liha/kala lett on läheduses. Lisaks müüakse liha ka tänaval - konksu otsas ripuvad lihakäntsakat, pole jahutatud ega midagi, kärbseparv pidevalt ümber.

  • Hiinlastele meeldib kõike õlis küpsetada ning seetõttu on söögikohtadest möödudes tihti üleval ka vanaks läinud õli lõhn. Parem ongi, et ma täpselt ei tea, kuidas või millistes tingimustest neid toite tehti, mis me seal sõime. Kõht jäi terveks vähemalt.

  • Hiinlased ei söö magusat - sokolaadi ja kommi. See-eest võib riiulitelt leida nt suhkruvett, magustatud vett, tulimagusat rohelist teed, milles ma lõpuks kahtlema hakkasin, et äkki me joome siirupit. Ka leivad on neil kõik magusa maitsega.

  • Hiinlased lasevad lastel tänavale pissida ja kakada. Kui aga lapsel vaja, siis äärmisel juhul ronitakse puu alla, aga mõni teeb keset tänavat häda ära. Enamikel juhtudel üritavad vanemad selle siiski kilekotti püüda.

  • Pekingis on tänavad puhtad, aga tundub ka, et igal tänaval elab vähemalt kaks või kolm koristajat, kes siis päev otsa koristavad. Suurt prügi kuskil ei vedele ega ka konisid, kuigi suitsetavad nad palju. Tänavad on aga koguaeg tolmused. Ja koeraomanikud koristavad alati oma koera järgi ära.

  • Hiinlased räägivad ainult hiina keelt, aga kehakeelega saab kõik vajalikud asjad aetud. Vahel tuleb appi ka kalkulaator, sest turgudel on ikka vaja ju kaubelda.

  • Lapsega Hiinasse minekul hirmutati meid, et kogu toit tuleb talle kaasa võtta. Muidugi ma siis ostsin talle kõike head ja paremat kokku ja tegelikult tagantjärgi oleks võinud sellest pool maha jätta. Muidugi on seal puuvilju ja poest saab saia/leiba. Restoranis riisi. Nälga ei jää see laps igal juhul ja miskit võiks ka kaasas olla, aga mitte kolm söögikorda koos snäkkidega, see on natuke liiast. Aga mähkmed tasuks küll võtta, sest ma ei näinud ühtegi poodi, kust neid oleks osta saanud.

  • Vähemalt Pekingis kannavad nad bränditooteid, vähemalt visuaalselt ja mina loll mõtlesin ikka esimesed päevad, et muidu näeb suht vaene välja, aga jope on Columbia või The North Face ja kott on Samsonite. Aga kui odavalt saab, siis no jah.

  • Lapsi tänaval väga ei näe ja kui näeb, siis on nad enamasti kõik riietatud roosasse.

  • Nad istutavad muru ning rohivad seda. Peale rohimist jäävad alles ainult sellised tutid, mis on paigutatud millimeetri täpsusega ühele joonele.


May 30, 2016 by Helen Flag for language [ee]
Jingshan Park
Jingshan Park

Ma alguses arvasin, et ma tõmban selles postitused Hiina teema otsad kokku, aga päris nii see vist ei ole. Hiina müür oli üks viimaseid must visit vaatamisväärsusi meil terve reisi jooksul ning peale seda võtsime suhteliselt vabalt. Ega ausalt öeldes seal midagi muud väga teha polegi ja selline 8-10 päeva on täiesti piisav, et kõiki olulisi kohti külastada.

Kuid siiski tahtsin ma väga väga minna loomaaeda ning seda just seetõttu, et Berliini loomaaias pole mul siiani olnud au kohtuda ühegi panda või koaalaga või hoopis kuldse ahviga. Kuigi viimaste uudiste kohaselt saab ka Berliini loomaaed endale Hiinast varsti uue panda. Samuti asub Pekingi loomaaias maailma suurim sisemaal asuv akvaarium. Sellest mul kahjuks pilte küll ei ole, sest telefoni ma ei viitsinud väga välja otsida ja kaamerat ka ringi seadistada. Akvaarium oli ka meil must visit nimekirjas, aga kui nüüd täiesti ausalt öelda, siis parem on see 20 eurot nägu kulutamata jätta. Tegu on väga aasiapärase akvaariumiga, mida illustreerivad erinevad animatsioonid ning pildid ja värvilised kalad ja tohutult igast mänguasjapoode ja akvaariumid on pigem sellised nadid ja midagi peale valgete vaalade ka väga uut ja huvitavat vaadata ei ole. No delfiinid on ka, kaks või kolm. Ja sellega on üldse nii, et seal oli mingi 500 lasteaia/algklassi last, kes jooksid seal ringi nagu segased ja seisid koguaeg kõikide akvaariumite ees ja tegid igast lollusi. Aga loomaaed ise on äge. Pandad on ägedad ja 1 euro eest saab kaelkirjakuid toita ise.

Siis sellest järgneval päeval ronisime Keelatud Linna väljumisväravate vastas olevasse mäkke. See on ka park, kus kasvab Pekingis kõige rohkem pojenge ning inimesed lähevad sinna pojenge vaatama. Jingshan Park. Meie läksime sinna selle künka pärast. See on Pekingis kõige kõrgem küngas ning sealt peaks siis olema ka üks kõige paremaid vaateid. Vaade oligi hea, aga sudu tõttu ei jäänud väga palju just pildile. Ja Keelatud Linnale on sealt "hea vaade". No see on lihtsalt hunnik punaseid katuseid. Aga tore oli ikka ja lõpuks meile ju meeldis.

Ja viimasel päeval lisaks pakkimisele ja muule käisime me veel Yuyuantan Pargis. Seal on üle 4000!!! kirsipuu, mis küll meie külastuse ajaks olid õitsemise lõpetanud ning lisaks pidi seal olema ka veel pojenge, magnooliaid ja kõike muud, aga no meil jäi see kahe silma vahele. Pargi keskel on ääretult suur järv, mis täitub sadade paatidega. Park on täis ka igasugusest soost ja vanuses inimesi, kes seal igasugust liikumist/trenni/tantsu ja muud teevad.

Ja nii siis saigi meie Pekingi reis otsa. Õhtul saime pakkida ning tagasi tulime üks pagas vähem ning järgmine hommik saime juba lennujaama minna. Pekingi lennujaama rahvusvaheliste lendude hall on suhteliselt tühi, aga lagi on nii kõrge, et mõne 14 korruselise maja mahutab sinna vaevata ära. Lisaks tuli meil kas korra või kaks rongiga sõita, et oma terminali/departure gate jõuda. Pagasi annad ära ühes terminalis ja siis sõidad rongiga järgmisse, kus on turvakontroll jne. Passi ja pileteid kontrolliti meil seal 7 korda, lisaks tehti pilt ning hea, et riidest ei pidanud lahti võtma. Lennukis noorhärra magas enamasti ja kui ei maganud, siis agaraid lõbustajaid oli tal seal palju. Lisaks sai ta endale kolme aastase sõbranna ning lennukimeeskonnalt palju nänni. Et selles suhtes julgen väita, et lapsega reisimine pole midagi hullu ning nad on palju vastupidavamad, kui me eeldame.


Tere!

Me

Mina olen Helen ja see siin on minu blogi :) Üritan kirjutada enda ja oma pere igapäevaelust ning sekka tuua ka kulinaarsed postitused. Võib juhtuda, et vahepeal on mõni postitus ka inglise keeles.



Trending tags