Ma tean, ma tean. Blogipostitused jäävad järjest harvemaks. Kuidagi juhtus nii, et kevad tuli ja aeg kadus. Küll oli vaja rõdul lilli istudada ja noorhärraga mitu tundi pargis olla, või siis midagi muud teha. Aga rääkida oleks mul kui palju, kui keegi pildid arvutisse paneks ja igast muid asju ka minu eest teeks. Hetkel noorhärra magab, loodetavasti kaua ning mina kasutan aega vegan burgeri retsepti kirjapanekuks. (Järgmine postitus viibib natuke, kuna vahepeal pole meil internetti )

Ma juba kujutan ette, kuidas nii mõnigi teist arvab, et ma olen puhta ära pööranud. Ma ise ka arvan seda vahepeal kusjuures. Aga minu suureks üllatuseks (ega ma just väga palju sellelt ei oodanud) maitses burger väga hästi. tavaliselt on ikka need kõigevabad asjad lisaks ka maitsevabad, aga noh, ma olin väga meeldivalt üllatunud ning ilmselt läheb antud burksi versioon meie peres veel tegemisele. Kõigele lisaks tundus kinoa kotlet ka noorhärrale väga meeldivat.

KINOA KOTLET

• 180 g kinoa
• 120 g punapeeti
• 80 g sibulat
• 40 g mitte väga teravat sinepit
• 1,5 tl meresoola
• 1 tl agaragarit
• 2 tl kuivatatud majoraani
• 50 g tatrajahu
• 1 spl oliivõli

Esmalt pese kinoa (peene sõelaga) jooksva vee all puhtaks. Keeda kinoad 15-17 minutit keevas vees, kuhu on lisatud ka soola. Kui kinoa on valmis, vala kõik sõela ja lase "kuivaks tilkuda". Koori ning riivi peenikese riiviga punapeet. Koori sibul ning haki peenelt. Pane kinoa, peet, sibul ja kõik ülejäänud koostisosad suurde kaussi ning sega, kõige lihtsamini käega, ühtlaseks massiks. Vormi kotletid. Sellest kogusest saab umbes 8-10 kotletti.

BURGERI JAOKS ON SUL VEEL VAJA

• tomatit
• avokaadot
• burgeri kukleid (ma ei ole päris kindel, kas neid on eraldi mingeid vegan omi ka, me võtsime tavalised)
• salatilehti
• vegan majoneesi (no seda meil ka polnud, tegin meie tavapärase burgerikastme ja Janil oli BBQ sibulakaste)
• lisaks võid vahele panna kõike, mida hing ihkab

Edasine juhend on äkki siililegi selge. Rõsti kuklid, lõika pooleks, pane kõik hea ja parem sinna vahele ja naudi

Nonii. Nii ilmselt mõnigi mõtleb, et ma olen siin täiesti hulluks läinud. Helen ja teeb öko ja vegan ja jumal teab mida. No ma ise arvasin ka seda, aga teate, kui tuleb tuju, siis pole midagi parata. Ka mina pean vahepeal ennast jooksvate trendidega kurssi viima ja kus siis veel on seda parem teha kui mitte ökopoes. Neid ökopoode on meil siin maja ümbruses juba neli. Ja ainult kaks "normaalset" poodi. Nii ma siis kuu kaks tagasi tegin tuuri endale - ühest ökost teise. Ja seejuures ostsin kokku erinevaid asju, milledest mul õrna aimu ka polnud, mis nendega tehakse. No ja siis ostsin ma koduleivale seemneid, nendega oskan ma juba midagi peale hakata Long story short - öko ma ei ole, taimetoitlane ka mitte, vegan ka mitte, aga noh, uudishimu pole ju patt ja vahel peab ka muid asju proovima.

Niiet täna on menüüs Chia pudding. Ma ju teadsin küll enne, et Chia seemneid kasutatakse smuutides ning nad on "supertoidu" alla kategoriseeritud. Samuti olin ma kursis faktiga, et neid saab puddingutes kasutada. Kuna mind huvitas eelkõige asja maitse, siis pudding oli hea võimalus asja tuumale pihta saada. Smuutis ta kaob kuidagi ära ja niisama ma neid sinna ei taha peale puistada. Puddingu puhul tuleb välja ka chia seemnete niiöelda tõeline pale - nad on väga head "kalgendajad". Noh, et selles mõttes, et nagu tarretist kannatab teha. Ja paisunud chia seemned meenutavad mulle konnakulleseid. Ilmselt tekstuurilt ka, ei tea, pole kulleseid kunagi proovinud. Nojah, loodan, et isu ära ei võtnud. Aga puddingust. Lisaks chia seemnetele kasutasin ka mandlipiima ning magusainena agaavisiirupit. Marjad on sügavkülmast. Ja kirsid on purgist Puddinguid kahte eri sorti.

CHIA PUDDING (tavaline)

Kui nii võib öelda. Aga selleks on sul vaja:

• 250 ml mandlipiima
• 50 g chia seemneid
• vanilliekstrakti
• 2 spl agaavisiirupit
• serveerimiseks marju

Iseenesest on valmistamine imelihtne ning ei võta kauem kui viis minutit. Antud kogusest saab sellise suurema kelloggsi kausi suuruse hunniku puddingut.

Valmistamiseks sega kõik ained kokku ning pane külmkappi. Enne serveerimist lase jahtuda/paisuda 1h kuni üleöö. Serveeri marjadega.

P.S! Magusust soovitan valmistamise ajal proovida. Võib juhtuda, et 2 spl on sinu jaoks liiga vähe. Seda on lihtne enda maitse järgi paika timmida.

CHIA KIRSIPUDDING

• 300 ml mandlipiima
• 50 g chia seemneid
• vanilliekstrakti
• 1 spl agaavisiirupit
• 100 ml kirsse (konserveeritud) + serveerimiseks

Valmistamiseks püreeri kirsid köögikombainis ning sega mandlipiima, vanilliekstrakti ja chia seemnetega. Lase segul 5 minutit paisuda ning sega uuesti. Korda sama 10 minuti pärast. Enne serveerimist hoia umbes 3h külmkapis. Kasutada võib ka värkseid või külmutatud kirsse, kuid sellisel juhul soovitan agaavisiirupit rohkem panna. Üldiselt enda maitsele paneks ka ilmselt kirsse rohkem, sest minu jaoks oli maitse kuidagi nõrk.

No kui nüüd lõpuni aus olla, siis ma mingit maitseelamust sellest nüüd ei saanud. Mulle meeldis tavaline pudding rohkem kui kirsi oma, ilmselt hapukate marjade pärast. Ja no ütleme, et tekstuurilt ta mulle ka väga ei meeldi. Ärge nüüd valesti aru saage, halb ta ei ole ja ma võiks seda veel süüa ja ilmselt sööngi, aga mitte iga nädal Nii korra kuus on vast okei. Mul tegelikult ongi veel üks retsept vaja järele proovida ja äkki see toorkakao chia seemne pudding on just see tervislik magustoit, mis mulle tohutult meeldib. Igatahes soovitan proovida. Janile tundusid ka täitsa peale minevat. Pange ohtralt marju, siis on eriti hea. Ja kes mandlipiima ei taha, võib proovida kookospiimaga. Isiklikult arvan, et kookospiimaga on parem (mulle maitselt see mandlipiim eriti ei istu). Ahjaa, ärge siis ära ehmatage, kui mul siin varsti teine vegan postitus tuleb. Nimelt on plaanis teha peaaegu vegan burgereid vegan kotletiga

No ma kohe ei saa sellest munadepühast kuskile kaugemale. Kohati tundub, et see on siin olulisem püha kui jõulud, aga no ma ei kurda. Neli järjestikkust vaba päeva on nii mõnus. See on kui väike puhkus. Jan sai terve pika nädalavahetuse meiega veeta ja me saime ka ühe hoobiga kõik sugulased ära külastada. Ja no kui on puhkus, siis teatavasti aeg lendab linnutiivul.

Nagu ma eelmine kord mainisin, siis laupäeva hommikul oli meil lihavõttebrunch Jani lapsepõlvesõpradega. Üks rase otsustas ohjad enda kätte haarata ning broneeris laua. Küll aga ainult täiskasvanutele ja arvestas kõik lapsed välja. Nemad pole ju inimesed. Ja nüüd pillub tuld, kui lapsevanemad julgesid talle emaile saata, et kas ka lastetoolid said bookitud. Aga no see selleks, loodetavasti tema emainstinkt tuleb ka kunagi. Brunchil käisime Schneeweiss (äkki kirjutati nii) restoranis. Kodulehekülg mingit infot meile ei võimaldanud, kuid üldiselt võib rahule jääda. Tegu on siis Lõuna-Saksamaa stiilis brunchiga. Minu jaoks jäi valik tänu sellele kesine, aga nad pakuvad seal maailma parimaid värskelt pressitud mahlasid, mis olid minu üllatuseks ka väga hea hinnaga. Noorhärra pani pintslisse suure pudrukausi ning ka kukli ja kui ma ei eksi, siis sõi puuvilju peale. Ei saa mina aru, kuhu ta selle kõik paneb.

Peale brunchi "kolisime" me Jani ema juurde ööseks, sest me olime järgmiseks päevaks kutsutus sinna "Osterfest"ile. See tähendas, siis hommikupoolikul munade otsimist ja lõunal väikest grilli. Kolisime, sest reisisime sinna kohvri, reisivoodi, lapsevanri ja muu tränaga ning autot meil hetkel veel siin pole. Üldiselt siiani olen ma vältinud sinna ööseks jäämist just kogu tavaari vedamise mõttes, kuid mõtlesin, et oleks tore seekord ilusat ilma nautida ning ka seal ööbida. No ütleme nii, et edaspidi väga mind see teekond ei kutsu. Ilma me nautisime, aga seda oleks saanud sama hästi ka kodust teha ja no seal nii või naa kedagi ei huvita, kas me oleme seal või mitte. Ilmselt tulevikus on lihtsam noorhärra üle aia sinna tõsta ja ise ära minna. Aga no mul ei lubatud vinguda ja kästi rohkem naeratada ja noogutada. Kahjuks nii suure ignorantsuse ja ebasõbralikkuse suhtes ma ei oska seda teha.

Igatahes saime ennast päikse käes soojendatud ning noorhärra sai muru ja männioksi süüa. Tal pole enne seda võimalust olnud, kuid 17 kraadi ja päike võimaldas ka tal muru peal ringi käputada. Järgmine hommik peale hommikusööki hakkasid kõik ülejäänud mune peitma ja meie Janiga panime noorhärrat magama ja olime kokkuvõttes ainukesed, kes midagi ei peitnud ja ei teadnud, kus kõik munad asuvad. Asi päädis siis sellega, et kui me jalutuskäigult sisse tulime ja noorhärra üles "mäkke" lükkasime, teatasid teised, et asume mune otsima. Rõõmu kui palju kui nende kotid olid šokolaadimune täis (ning me polnud jõudnud veel alustada) ja meile jäi rõõm üles korjata kõik keedumunad Meie õnneks pidid teised "otsijad" oma saaki ka meiega jagama ja me päris šokolaadimunadest ka ilma ei jäänud. Keedumunad jagasime me lahkelt soovijate vahel laiali, sest no kaks päeva tagasi kõvaks keedetud värvitud munad pole just meie cup of tea. Jumal tänatud, et perekonnas leidub teisi inimesi, kes neid söövad

Pühapäeva õhtul koju jõudnuna arvasime, et esmaspäeva me ei tee midagi. Aga kus sa sellega. Kell kaheksa said Jani isaga kokku lepitud, et tuleme neile külla. Sinna on vähemalt palju lihtsam minna ja minu jaoks on seal toredam ka. Nemad kaevasid mingeid kraave ja Jan mängis oma väikevennaga jalgpalli. Me noorhärraga "mängisime" ka, väravavahina. Kahjuks ligi 10 kilose raskusega ning piiratud vaate- ja liikumisväljaga läks nii mõnigi pall meie väravast sisse ning lõpp skooriks oli 6:6. Mängisid siis Jani isa ja väikevend minu ja Jani vastu. Mingi hetk olevat ka seal lihavõttejänest hüppamas nähtud ning tuli meil hakata uuesti mune otsima. Seekord meie õnneks ei olnud peidetud keedetudmune ainult, vaid õnnestus leida ainult šokulaadi. Viimase päikselise päeva lõpetuseks leidsime oma ukse tagant veel ühe jänese.

Me oleme väga rahul, et me terve nädalavahetuse õues saime veeta ning imeilusat ilma nautida. Noorhärral oli ka tore muru ja lilli avastada ning tema suureks rõõmuks (ja minu mitte ilmselt) lubas vanaisa tal oma šokolaadijäätist limpsida. Oeh.. ilmselt pidi see ka ükskord juhtuma. Terve eilse ja tänase päeva sajab ainult vihma ning ka temperatuur on 10 pügalat alla kukkunud ning talv on vist jälle tulekul. No loodame, et mitte, sest nädalavahetus on mul plaanis rõdu korda teha ja uued lilled istutada. Ilmselt tuleb nende mitmete lobapostitustele sekka ka mõni retsept. Ootel on neid palju, aga no ma ei tea, kuhu see aeg kaob.