Need on minu argipäevad. Nädalavahetused kaovad kuskile muti auku ära, aga esmaspäevast reedeni aeg venib nagu tatt. No mitte, et ma teeks midagi erilist, et see päev kiiremini mööda läheks, aga vahel on tõesti tunne, et kell hakkas tagurpidi käima. No näiteks täna hommikul magasin rahumeeli kella 9ni samal ajal kui noorhärra mängis elutoas ja papa tegi tööd. Lisaks kõigele läks papa veel noorhärraga jalutama ja mul oli põhimõtteliselt vaba aega kell 11ni, mil nad taas kodus olid.

Ja siit hakkab päev aeglaseks jääma. Me mängisime, sõime ja jõime ja siis panin noorhärra tuttu. Ja no tavaliselt ta magab mul selline 40 minutit ja ärkab. Täna ta otsustas iga 40 minuti tagant ärgata ja süüa ja siis edasi magada. Ja nii ma ootasin, vaatasin kella tiksumist ja mõtlesin mida teha. Teha oleks tegelikult ju palju, aga kass on külas ja motivatsiooni ka pole. Ja triikimispäev on mul reedeti. Lõpuks kell 16 küll noorhärra ärkas ja no mul on tunne, et me oleme vahepeal mitu tundi igast asju teinud, aga praegu kella vaadates on see alles 16.44. Läheb veel tund aega enne kui pereisa kodus on ja noorhärra enda tiiva alla võtab ja siis saan mina hakata õhtusööki tegema. See on tehtud, siis panen noorhärra magama. Loodetavasti jääb esimese korraga. Tal viimasel ajal komme iga viie minuti tagant ärgata ja jonnida, kuni ta siis lõpuks 20.30 sügavasse unne suikub.

Kust küll tuleb see ütlus, et lastega kodus olles päevad kaovad kuskile. No mul ei kao küll. Juba rasedus tundus mul aastate pikkune, samas kui teised räägivad, et see möödus liiga kiiresti. Mis liiga kiiresti? Ma tõsimeeli arvasin, et ma jään igavesti rasedaks ja seda juba enne kui 40 nädalat täis sai. Võib-olla on asi selles, et ükski tegevus noorhärraga (muidugi peale magamise) ei kesta kauem kui 5-10 minutit. Või mulle ainult tundub nii ja ma olen niivõrd produktiivseks saanud, et jõuan selle aja jooksul niivõrd palju asju tehtud? Müstika ma ütlen.