Piinlik kohe. Poolteist kuud pole ma suutnud ennast kokku võtta ning midagi kirjutada. Aga noh me olime terve selle aja ka puhkusel ja ma kohe üldse ei tahtnud arvutit välja otsida. Tegelikult oleks pidanud ta üldse koju jätma, sest vahepeal me seda ei kasutanud. Nimelt oli Janil isaduspuhkus kaks kuud (saksamaal on 12+2 süsteem, rohkem kui 12 kuud maksustatud vanemahüvitist). No ja me otsustasime selle siis peaaegu, et tervenisti Eestis veeta. Aga sellest üritan ma järgmine nädal kirjutada. Praegu on mul veel tegemata üks vahepealne postitus meie mai alguse minipuhkusest.

Nimelt on Saksamaal väga populaarne omada karavani, millega siis, kas ringi reisida või on see kuskile paikselt kämpingplatise pandud ning sinna siis sõidetakse koguaeg. Peale pannakse katus, ette ehitatakse telk, et suuremaks teha ning väike katusealune ja paar lille saab ka istutada. Ning suures osas on need nn kämpingplatis siis järvede ja muude looduskaunite kohtate juures. Igas kämpingus on "alalised" kämperid, kelle vagun seal aastaringselt seisab ja seal on ka ruumi nendele, kes ainult puhkama tulevad. Ja Jani vanavanematel on nimelt üks selline "alaline" kämpingkaravan ja meile tohutult meeldib seal. Seal on mõnus ja vaikne ja looduskaunis. Järve ääres ja uju palju tahad. Boonusena on Jani vanaisal selline väiksemat sorti mootorpaat, millega me siis järvedel "kihutamas" käime.

Ning selle aasta mai kuus otsustasime me seda toredat minipuhkuse kohta ka noorhärrale tutvustada. No ilmselt pole mõtet mainida, et talle väga meeldis seal. Kohe nii väga, et Eestist tagasi jõudes otsustasime me kohe sinna sõita. Kui mais käisid ujumas ainult kõige kangemad, siis seekord veetsime enamuse ajast vees me kõik. Kahjuks sellest korrast mul pilte veel ei ole (loe: dorpbox pole mitu kuud mu telefoni sünkroniseerinud) ning peate leppima mais tehtud piltidega. Aga no alati võib ette kujutada meid kõiki ujumas, ilma veel soojemana ja meid ka paadiga sõitmas. Ilmselt kui dropbox kunagi sünkimise lõpetab, siis ma lisan siia mõne uue pildi ka. Või teen uue pildipostituse.

Ja no nüüdsest saame me lihtsamalt ka ringi liikuda kuna Eestist tulime tagasi autoga. Enam ei pea rongi ja tohutute kodinatega kuskile metsa sõitma ja sealt 10 km veel edasi minema ja Jani vanavanemad ei pea autot tühjaks tõstma, sest meil on käru ja kohver ja jumal teab mis veel kaasas. Elu on palju mugavam. No ja Berliinis sees ma väga sõita ei taha, kuigi mõnikord peab. Aga kuna ma pean noorhärrat nüüd magama panema hakkama, siis ma lõpetan selle lühikese comeback postituse ära ning loodan peatselt mõne sõna ka Eestist kirjutada. Tegelikult on mitmed mult küsinud uusi retsepte, et äkki tuleb hoopis retseptipostitus teha?