Viimane postitus on tehtud kuu aega tagasi. Ka arvuti tervitas mind jälle, et ma üle kuu aja olen suutnud ta tööle vajutada. Teate, kohe ausalt pole olnud viitsimist ja tahtmist ja igast muud asjad on ka vahele tulnud. Loodan, et nüüd see mõõnaperiood hakkab taanduma ja postitusi hakka jälle tulema. Aga kuna ma pilte ei viitsi "töödelda", siis kirjutan niisama.

Hetkel ootan juba vist mitu tundi, et kaamerast pildid kõvakettale pandud saaks ja siis peab neid hakkama ka sorteerima. Jani emal on siin traditsioon teha kalendreid ja iga aasta peame talle 10 pilti saatma. Ja viimati tegime me pilte vist aprillis kui hiinas käisime Saab siis ainult reisipilte meist. Suvel kui Eestis olime, siis meil kaamerat kaasas polnud ja ma pole ka kõige tragim piltide tegija telefoniga ja siis nende arvutisse panemine jne. Ütleme ausalt, ei viitsi.

Sepembri lõpus hakkas meil sünnipäeva kuu ning see kestis kuni oktoobri lõpuni ja nüüdseks pole vist veel kõikidel jõudnud käia. Algab see trall 21.september ja lõppeb Halloweenil. Siis võib kindel olla, et viimnegi kui nädalavahetus on planeeritud mingi peoga kuskil. Endi sünnipäevasid me see aasta ei pidanud. Ja otsustasime ka, et jõuluks üksteisele kinki ei tee, vaid ostame elutuppa vaiba. Ma juba niiiiiii niiiii kaua tahan vaipa. Jan minu vaimustust vaipadest muidugi ei jaga, aga mis tal üle jääb. Mul on välja valitud üks kollane IKEA täisvillane vaip, mis sobib nii kardinate kui diivaniga.

Noorhärra käib siin vahelduva eduga lasteaias. Tihti on nii, et nädal-kaks lasteaias ja siis nädal kodus. Saksa lasteaias ju nohu ja köha haiguseks ei loeta ja koguaeg kuskil keegi läkastab või nina jookseb. Ja siis sinna otsa tulevad need vanemad, et mu lapsel väike palavik, ma ikka tõin ta täna või et tal eile diagnoositi keskkõrvapõletik, aga no mis see siis ikka on või mu laps oksendas öö läbi ja täna on kõht lahti, aga ma pean tööle minema. Ahastus tekib lausa. Vähe sellest, et noorhärra seda kõike põdema peab, siis toob ta selle koju meile ka. Ma olin ääretult tänulik kolmepäevasele oksendamistõvele ning nädala pärast sinna otsa saadud põskkoopapõletikule, millest ma siiani pole lahti saanud ning endiselt kõnnin kikivarvul, et pea ei kumiseks.

Lisaks siin haigena voodis lamades mõtlesin ma välja, miks neil kõikidel tatt lippab. Jalutan mina siis ükspäev rahulikult lasteaeda härrale järgi ja vaatan juba kaugelt, et aken mänguruumis on pärani lahti ja tuled põlevad. Mõtlesin siis, et ei tea, kus need lapsed on. Kohtusin veel ühe teise emaga, kes oli just oma pojaga lahkumas ja rääkisime paar sõna, vedasi käru keldrist välja, võtsin ennast riidest lahti, sest seal on niiii palav alati ja läksin rühma. Aken oli endiselt pärani lahti, kasvatajad istusid akna ees ja lapsed mängisid rahulikult põrandal. Õues paar kraadi. Oleks pidanud midagi sellel hetkel ütlema, aga otsustasin esmalt kodus arutada, et äkki see saksamaal tavaline, et niimoodi "tuulutatakse".

Igatahes täna Jan siis kasvatajatega sellest ka vestles, et tema arvastes ei ole see normaalne ja kui vaja tuulutada võiks lapsed ikka kuskile teise tuppa viia. Kasvatajad olid, et aga siin on nii palav ja see ainult kaks minutit. No tutkit brat, mingist kahest minutist pole juttu. Keeraku kütet maha siis, kui on keskküte, siis iga pool, kui koguaeg palav on. Aga nemad väidavad, et nemad lapsi ei külmeta. Ma käskisin Janil ka sõnad peale lugeda, et kui noorhärra õue läheb, siis kindad käes, müts peas ja sall kaelas. Muidu nad peale mütsi väga midagi ei taha panna. Eks näis, kas olukord muutub, ma kindlasti jälgin seda akna asja ja hakkan kasvõi keset päeva ekspromt sealt mööda jalutama.

Aga natuke helgematest teemadest veel, et noorhärral oli siin esimene lasteaiapidu vahepeal. Kahjuks neil selliseid ägedaid tantsu ja laulu ja ringmänguga kontsert-pidusid ei ole nagu mina lasteaiast mäletan, aga noh, eks ma pean siis selliste pidudega leppima. Hingedepäeval oli neil laternafestival koos lastedisko ja lõkke ja koogipuhvetiga. Kahjuks hakkas vihma sadama ja meie jaoks lõppes see üritus kiiremini, kui oleksime tahtnud, aga vihmast külmetada ka ei soovinud. Samas meie väike söödik sai oma koogitüki nahka pandud ning õues joostud ja ega ta muud soovida ei olekski osanud. Laternast oli tal täiega ükskõik. Järgmisena tuleb detsembris, juba kuu aja pärast rühmas väike jõulupidu, aga selle kohta meil infot rohkem veel ei ole.

Kirjutasin küll alguses, et ei viitsi pilte otsida, aga leidsin kolm sobivat ka siia postitusse Tsaupakaa ja järgmise korrani

Tulin just oma elu esimeslt lastevanemate koosolekult. Ma ikka kunagi mõtlesin, et mida seal küll räägitakse ja nüüd ma tean Aga alustame algusest.

Noorhärra alustas lasteaia teed 1.august. Siin, Saksamaal, lähevad lapsed tavaliselt aastaselt lasteaeda. Mõni paneb hiljem ning mõni varem, kuid keskeltläbi siiski aastaselt. Aga lasteaeda ei saa enne minna, kui pole lasteaia kohta. Ning tihti selleks, et koht saada, tuleb kohe rasedusest teada saades ennast järjekorda panna. Vähemalt nii on jutud. Meie panime noorhärra järjekorda kolme kuuselt umbes ning ka siis ainult nelja erinevasse lasteaeda. Tavaline taks pidi olema nii 20-30 lasteaeda. Ja veebruaris saime koha ja märtsis teise ja lõpuks saime valida ka. Aga ega sellega asi ei piirdu. Enne lasteaeda minekut ning lepingu sõlmimist, tuleb esitada taotlus oma piirkonna noorsoo? sotsiaaltöö? ametisse (Jugendamt), et sul oleks tarvis Kupongi. Kupongid on siis 4-5h, 5-7h, 7-9h ja 9+ tundi. Ja siis sa täidad ära käsitsi sada miljon paberit oma töökoha ja sõiduaja ja jumal teab millega ning saadad selle postiga sinna. JA siis ootad. Kui vastust ei tule kuu kahe jooksul, siis lähed sa sinna kohale. Broneerid omale aja ja siis istud ja ootad oma aega kolm tundi.

Ning siis tuleb mingi tädi või onu su paberitega ja ohjaa, kõik on valmis, sa saad 4-5h. Enamasti sa oma saagiga rahul ei ole ning kaebad natuke, kuid annad siiski alla. Kui mõlemad vanemad töötavad täiskohaga siis saab tavaliselt 7-9h kupongi. 9+ väljastatakse harva ja enamik lasteaedu pole nii kaua lahtigi. Meie õnneks on meie lasteaed siin 6.30 - 18.00 avatud, kuigi viimased lapsed pidi koju minema natuke peale kella viite. Ühesõnaga, kupong käes, sead sammud lasteaia poole. Ega nad väikeste kupongide üle õnnelikud pole, aga no mis teha. Ja siis ootad seda aega, millal sinu leping algab ning laps lasteaeda minna saab.

Siis hakkab Eingewöchnung - sisseharjutamis periood. Kestab keskmiselt 4 nädalat. Käid lapsega lasteaias, alguses koos, siis pool tundi, siis pikemalt, siis võid pool tundi ära käia jne. Ja kui see on ka läbi, siis jeee... laps käib lasteaias. Noorhärra armastab meil lasteaeda. Ta kategooriliselt keeldub sealt koju tulemast ning tal on oma gäng. Tundub, et ta on ka selle gängi liider kohati. Igatahes on mul nii hea meel, et talle seal meeldib ning me üritame saada talle pikemat kupongi, et ta võiks kauemaks jääda. Järgmine aasta saab ta endale 7h kupongi keeleõppeks, sest tal kodus ema, kes temaga saksa keeles ei räägi. Aga see selleks.

Igatahes täna oli minu elu esimene lastevanemate koosolek. Naljakas mõelda, et ma olen juba lapsevanem ja käin sellistel üritustel, aga ilmselt varsti tundub täiesti loomulik. No ja muidugi olen ma ka suhteliselt noor, ilmselt kõige noorem ema seal, 27 aastane küll juba. Ja kui koosolek algab jäätise söömisega ning toredate lugudega lastest, siis tekib mul küsimus, et miks ma varem pole käinud. Mõnus ja tsill ja saab süüa ja nalja ja üldse tore üritus. Neid võiks tihedamini isegi olla nt korra kuus?!

Aasta lõpus on meid ees ootamas arenguvestlus. Ka seal pole ma kunagi käinud. Ma arvan, et minu vanemad pole ka kunagi minu arenguvestlusel pidanud käima. Ja siis koogilaat ja laternate festival ja igast põnevaid asju teevad nad seal. Kahju ainult, et nad nii kiiresti suureks kasvavad. Ma ei uskunud seda enne, aga vaadates, kuidas noorhärra iga päev uusi asju õpib ning areneb, siis tuleb küll tihti tunne, et varsti 18 aastat möödas ja ta kodust läinud. Aga no sinna veel 17 aastat aega õnneks