Segaduse vältimiseks. Kuigi sakslastel on 24.detsember poolik tööpäev, tähistatakse jõule siiski 24ndal. Vähemalt idas. Kölnis ja läänes tuleb keegi Christkind ja seetõttu tähistatakse jõule seal 25ndal.

Ettevalmistused algasid juba 23ndal ja 24 oli juba suht tsill. Külalised tulid kell 15 ja krabasid noorhärra enda haardesse. Sõime traditsioonilist Eesti toitu – seapraad, hapukapsas, verivorst, kõrvitsasalat. Magustoiduks tarretis. Mul pole vist veel ühtegi jõulu möödunud ilma tarretisega. Julgen arvata, et ehk on asi selles, et mu ema lihtsalt ei oska ühtegi muud magustoitu peale tarretise ja küpsisetordi. Kingitustesaak oli ka meeldiv, kõige enam sadas neid noorhärra kuuse all. Noorhärra sai endale uue madratsi ning söögitooli, dinosauruse kiige ja väiksemat pudi-padi mänguasju. Pereisa Jaanuši kuuse all peitud jalgrattatool noorhärra jaoks ja kõik sellega kaasnevad vidinad ja lisatükid ning üks kokaraamat. Kahe peale saime me veel ühe kokaraamatu, õunamahla, pesupulbri koos metallist karbiga (kahjuks on mingi eriti lõhnav pulber) ning laevukestega, mis seal “ujusid”, ahjuvormi (mis ei ole see, mida me soovisime, vaid mingi suvaline) ja uue wok panni. Isetehtud küünla ja õnneküpsised ka. Ja minu kuuse all oli Prantsuse Pattiserie täielik õpetus, ehk siis tehnika, salatikauss, mida ma juba aasta aega poes silitamas käin ja vankrikinnas. Ahjaa.. lisaks sellele saime varajaseks jõulukingiks kuusejala ja kuuse. Pole väga midagi kurta, kuigi see ahjuvorm ikka natuke kripeldab. Ei jõua minu väikesesse peakesse, miks peab mõttetutele asjadele raha kulutama. Kui inimesed tahavad täpselt teada, mis sa soovid ja siis arvavad, et kui nad ostavad midagi sarnast, siis on see sama hea. Vale ahjuvormi kinkimine on minu jaoks sama kui kunstnikule, kes akvarelle soovis guaššvärvide kinkimine või töömehele, kes soovis jõuluks Bochi lööktrelli hoopis mingi Lidlist ostetud tundmatu firma akutrelli ostmist.

Nojah. 25 pidi olema vaba päev, aga ma suutsin ikka külalised kohale kutsuda, kes siis meiega ka õhtust sõid. Ja 26 olime me oodatud perepea vanaema ja vanaisa juurde lõunasöögile. Nad olid nimelt kuskil restoranis laua kinni pannud. Nende grandioosne plaan nägi ette, et me jalutame 1,5h enne lõunasööki seal ümbruskonnas. Kahjuks aga asus restoran suhteliselt pommiaugus. Polnud seal ei teid ega midagi muud ka peale selle restorani. Sumpasime siis natuke mingis porimülkas ja tund aega enne ametlikku lõunasöögi algust istusid pooled meist juba lauas. Valida sai siis 1/4parti, 1/2 parti, hanekoib või hirveraguu vahel. Toidu lauda jõudmiseks kulus julgelt üle tunni ja noorhärra hakkas juba väga ära väsima. Aga lõpuks söödud me saime ja noorhärra sai ka uinaku tehtud.

4 advent läks nii kiiresti mööda, et ei jõudnudki midagi kirja panna. Lisaks tundub mälu ka lünklik, sest ma kohe üldse ei mäleta, mida me eile tegime. Ahjaa.. eile sai siis üle pika pika aja Brunchil käidud meie lähedal olevas Cafe Mirbachis. Jaanuši sõber ütles meile, et seal peaks Berliini üks parimaid Brunche olema. No ma küll nii ei arva. Täiesti tavaline hommikusöök. No ja kui aus olla, siis ma sealt väga midagi süüa ei leidnud. Magustoitude osa oli peaaegu olematu. Lõunasöögiks oli valida, pasta või keedukartul. Ja hommikusöögiosas said saiakesed poole tunniga otsa ja siis pidi ootama umbes 20 minutit, et juurde saaks. Salativalik oli ka kesine ja puuviljad puudusid üldse.

No ja nad panid meid täpselt ukse ette, kõige lärmakamasse kohta, sest me lauda broneerides ütlesime, et me tuleme käruga. Polnud nende poolt just kõige targem liigutus, kuna Noorhärra ärkas siis oodatust varem. Ja no kujutage nüüd ette seda rõõmu, mis ta silmis helkis, kui ta aru sai, et me ei olegi kodus. Ta on meil nimelt ka suur restoranide fänn, seal on alati palju tegevust.

Ülejäänud päeva lohistasime niisama õhtusse. Sai mingeid kodutöid teha ja noormehed magasid mul mõlemad. Jõudsime ka vanaemaga skypeda ning Jaanušiga õhtul “telekat” vaadata. Tundub, et mõlemad saated, mida me vaatasime, said otsa. Ei teagi, mis me nüüd pühapäeva õhtuti vaatame.

Laupäeval oli meil kogemata suurem šopping turul, kuhu me puhtjuhuslikult juhtusime. Läksime tegelikult mingisse regionaalsaaduste poodi Nikolator õlut ostma, kuid seda me ei saanudki. Saime hoopis 6 pardikoiba ja uue kokaraamatu. Nagu mul neid viimaseid veel vähe oleks.

Kui haljad on su oksad. Siin see siis nüüd ongi. See suur. See ilus. Kuusk. Minu täiesti esimene jõulukuusk. Minu enda kodus. Või noh tegelikult on see vist nulg.

Igatahes seda 12.detsembrit ootasin ma juba mitu mitu nädalat, sest just siis pidi kätte jõudma see päev, kus me saame oma esimese jõulukingituse ja kuuse. No ja jõulukingituseks oligi siis kuusejalg ja kuusk. Kui aus olla, siis viimased 10 aastat ei tea ma kuuse valimisest midagi. Üks hetk oli keegi selle meile ukse taha lumehunnikusse torganud ja seal ta siis oli nii kaua kuni tuppa toodi. Ja no tavaliselt juhtus see ka alles 24.detsembri hommikul. Seetõttu oli mul see aasta eriti põnev valida kuuske.

Kuuse ostmiseks pidime eelnevalt ootama, et papa vanavanemad 3 km kauguselt meie juurde jõuaks. Nimelt olid nad oma lapselapsi hoidmas papa isa juures. No selle kolme kilomeetri läbimiseks kulus neil julgelt 1h, sest nad eksisid mitu korda ära. Kui nad lõpuks jõudsid, otsustas noorhärra, et tema nüüd magab. Jälle ootasime. Kuni lõpuks saime hakata minema. Ma usun, et noorhärrale oli tegu eriti põneva päevaga, sest lisaks kuuse ostmisele, sai ta ka autoga sõita ning restoranis käia. Ta on meil tegelikult suur kohvikute ja restoranide fänn, ainult oma taldrikul tuleb silma peal hoida, et see laua all ei lõpetaks.

Kuuski oli igas suuruses ja hinnaklassis. Hind on neil siin muidugi suhteliselt krõbe. Ma juba kujutasin ette, kuidas kahe aasta pärast saab Karl endale enda tuppa päris oma kuuse. Seal oli selliseid imetillukesi kuuskesid ka. Papa millegipärast sellest ideest ei vaimustunud. Kuusepuuparadiisis selgus aga tõsiasi, et meil kõigil olid kuuse suhtes erinevad ootused. Noorhärra arvas, et kuusk peaks olema piisavalt käepärane, et ta ilusti suhu mahuks. Papa vaatas hinnakirja ja arvas, et me võiksime väikese kuuse võtta. Mina aga kujutasin ette laeni suurt ja uhket kuuske. No kui juba siis juba, kas pole? Lõpuks jõudsime kompromissini, et tuleb siis selline keskmine kuusk, umbes 2 meetrine. Ja mis te arvate, kas neid on lihtne valida. Ei ole! Siin on auk, sellel pole üleval piisavalt oksi, see on lapergune, sellel on oks murdunud ja sada muud häda.

Kuusk pakitud ja autosse tassitud, selgus tõsiasi, et me kõik sinna ei mahu. Nii siis tuli mul noorhärra kaenlasse võtta ja koju vantsida samal ajal kui teised autoga koju sõitsid, kuuse üles tassisid ja ta ka veel lahti pakkisid. Kogu sellest tegevuses olid meil kõhud juba heledaks läinud ja nii seadsimegi sammud hoopis saksa restorani. No seal olid praed küll nii suured, et ma jõudsin ainult pool pintslisse pista ning ainuke, kes taldriku tühjaks sõi oli vanaisa. Ka papa, kes sööb nagu hobune, kuid püsib nagu tokk, seekord oma praest päris jagu ei saanud.

Tagasi kodus kulus meil vast tund aega, et kuusk otseks saada. Järjekordselt olid kõikidel oma arvamused, milline see otse välja näeb. Aga lõpuks saime kuuse püsti, ehted peale ja kingid kuuse alla. Kõhud pugisime muffineid täis ning nautisime seda nulu lõhna toas.