Head sõbrapäeva kallid sõbrad

Pole pikalt niisama kirjutanud ja noh, tegelt ega mul pole ka väga millesti kirjutada. Ilmselt tuleb seetõttu rohkem retseptipostitusi, kus siis paari sõnaga saab ka mainitud, millega me tegeleme, enne kui ma õige teemani jõuan

Aga sõbrapäev või siis ka valentinipäev on selline päev meie peres, mida me ei tähista eriti. Tegelikult kui aus olla, siis peale sünnipäevade ja jõulude me ei tähista väga midagi ja noh kingituste tegemises oleme me üldse lootusetud. Noh vahepeal. Igatahes on meil vaikiv reegel, et kinke ei tee ja no minu kingitus Janile on peaaegu alati midagi söödavat, sest asju tal ju ometi vaja ei lähe. Ei saa nende sisse siin ka ära uppuda, arvestades, et noorhärra mänguasja kast on pilgeni täis ja ajab üle ääre ning ise ta pole veel kaheksa kuunegi. Tegelikult juba ülehomme on. See selleks. Jan üllatas mind täna väikese surpriisiga. Enne kui ma sellest räägin, pean ma ära mainima, kuidas ta hommikult teatas, et ma üritan kööki täita võimalikult paljude erinevate toiduainetega. Selleks on siis pea kuute eri sorti jahud ning ka erinevad suhkrud/looduslikud magustajad jne. Täna lisandus minu kollektsiooni tänu Janile siis kuus erinevat soola. Nüüd võib tõesti öelda, et köök on täidetud soola, jahu ja suhkruga, igal ühel oma otstarve ja koht.

Soolalemb nagu ma olen, olin ma selle kingituse üle muidugi väga õnnelik. Kahjuks või siis hoopis õnneks viimasel ajal ma toitu väga palju soola ei lisa, võimalusel üldse mitte. Ja seda muidugi noorhärra pärast, kes arvas, et püreesid tema enam ei söö (vähemalt kõiki soolaseid, magusad puuviljapüreed ja pudrud sobivad endiselt), aga seda, mis emal-isal taldrikul, sööks küll. No ja nii ma peangi kohandama meie igapäevase toidulaua sobilikuks ka noorhärra jaoks. Ja see tähendab ka soola ja suhkru suuremat vältimist toidus, vähemalt, tema omas. Aga jah, tegelikult tahtsin ju hoopis kirjutada, millised soolad siis pakendis olid. Seal oli kuus erinevat soola kuuelt erinevalt kontinendilt: Kalahari kõrbesool, Tiibeti sool, punane Hawaii sool, Meresool, Utah magus sool, Boliivia rose sool. Eks ma mingi hetk nuputan välja, kus ja millal neid kasutada ning ütlen teilegi

Tulles tagasi noorhärra juurde, siis ta hakkas meil "ootamatult" roomama. No ma saan aru, et ta on võib-olla kohati aeglasem kui ülejäänud beebid, aga tema mobiilsus tuli meile ootamatult. Tegelikkuses on ta vist kõik need jooned minult pärinud - magab nagu nott (Jan olevat beebina unetu olnud ja ega ta nüüdki palju und ei vaja), vedeleks sellili voodis kui saaks, kui miski on liiga kaugel, siis leidis ta endale uue huviobjekt, millega mängida. Enne minekut hindab ta ilmselt shansse, et kui suur on võimalus, et ta jõuab soovitud objektini (üldiselt juhe) enne mind või et kui suur on võimalus, et tal sellega mängida lastakse. Üldiselt kui shansid on nadid, siis ta ei hakka üritamagi. Lisak sõltumata sellest, et väikesel hambaid endiselt ei ole, et tohi talle toitu ka püreeks teha. Oma hambutute igemetega närib ta iga viimsegi tüki hoolega läbi enne kui selle alla neelab. Gurmaaniks sündinud. Köögis istub ta ka minuga ja vaatab hoolega, kuidas ma süüa teen. Kes teab, äkki 18 aasta pärast on meil oma tiim MKRis

See toob mind meie hommikusöögi juurde, milleks olid täna pannkoogid keefiri, tatra- ja täisterajahuga. Ma üldiselt pole väga alternatiivi armastaja, aga no need pannkoogid kannatavad ka ilma moosi ja muuta süüa ning maitsevad üldse hästi. Jah, noorhärra sõi ka neid. Jah, ilma hammasteta. Jah, seal on gluteeni ja muna. Jah, see on saksas täiesti normaalne. Lastele soovitatakse anda kõiki toite proovida (peale suhkru) alates viiendast elukuust. Meie läheme naudime oma lõunasööki (noorhärra sööb ka seda) ning seniks ilusat päeva jätku.

Kuus kuud on möödunud päevast kui noorhärra sündis. Mõneti tundub, et ta on koguaeg meiega olnud, et kuidas siis ainult kuus kuud. Teisalt aga on ta selle kuue kuuga nii palju kasvanud ja arenenud, et hirmus kohe. Miks nad küll nii kiiresti kasvavad.

Praegu nosib ta oma mängumatil kingituse karpi. Seda ma juba teadsin, et pakendist on esimestel aastatel rohkem rõõmu kui kingitusest endast. Võiks siis lihtsalt pappkaste kokku osta. Oleks palju odavam. Ja ega me talle spetsiaalselt midagi ei ostnudki. Me võtsime ühe kingituse kuuse alt vähemaks ning nii temal kui papal rõõmu kui palju. Ta meil nimelt arvab, et noorhärra saab liiga palju kingitusi ja mina ka. Tema kingipoliitika oleks üks kingitus igale ühele. Aga noh, kolm kingitust on tal veel kuuse all ootamas ning nii mitmedki juurde tulemas.

Kuuenda kuu minisünnipäev on ka esimene minisünnipäev, mida me sort of tähistame. Ma ikka vahepeal teen kooki, aga see on otseselt esimene kord, kui me oleme talle tema minisünnipäeva puhul midagi andnud. Aga noh, kooki me täna ei teinud. Käisime hoopis ortopeedil ja pärast hiina nuudleid söömas, poest sai ka hilisemaks üks Rote Grütze kaasa haaratud.

Aga mis ta meil siis kuue kuuselt oskab? Tegelikult suurt ei midagi. Peale selle, et ta kuue kuuga ligi 5 kilo on juurde võtnud või isegi rohkem ning üle 20 cm pikkust visanud on ta ka õppinud naeratama ja naerda lõkerdama. Ta räägib üha rohkem ja ka vingub üha rohkem. Tal on rohkem soove ja rohkem muresid. Ta on õppinud pead hoidma ning ennast kõhuli keerama. Ta tegelikult oskab ka ennast kõhult sellili keerata, aga tundub, et selle oskuse on ta vahepeal uuesti minetanud. Ta keerleb osavalt ümber oma telje ning viimastel päevadel ajab ennast kätega maast lahti. Ta teab, kuidas voodipehmendusi lahti saab ning kõik, mis ta kätte saab, läheb tal suhu. Ta söön meil vaikselt erinevaid püreesid ning kohe kohe lisandub menüüsse ka liha. Ta naeratab koguaeg ning armastab meiega voodis vedeleda. Lisaks meeldib talle, kui ta istuma tõsta ning ta toe abiga istuda saab. Veelgi õnnelikumaks teeb teda see, kui me teda püsti hoiame. Selline uhke nägu on tal kohe ees. Hetkel tundub mulle, et ta künnab ninaga maad ja taguots on püsti, ehk pole kaugel ka see aeg, kus ta meil ise liikuma hakkab.

Nojah, nagu näha on hoog sees. Eks see alguse asi ole, ilmselt. Ma tahaks lubada ka pilte jutule lisada, aga seda ilmselt natuke hiljem. Aga siis nüüd meie esimesest advendist, mis on noorhärra jaoks täiesti esimene advent üldse tema elus. Ja noh, ega see midagi väga põnevat nüüd ei olnud. Kui mina ärkasin hommikul üles ja tahtsin täna brunchile minna, siis papa (nagu ta ise ennast viimasel ajal kutsub) otsustas, et täna oleks ideaalne päev suurpuhastust teha. Nii ta siis hakkas kell 9 hommikul mööblit liigutama ja elutuba asjadest tühjaks tõstma samal ajal kui mina veel hommikukohvi nautisin ja hommikusööki sõin. Noorhärra tegi sellel ajal oma päeva esimest uinakut. Nii umbes veerand tunni pärast tõsteti mind koos hommikusöögiga kööki ja põrandate küürimine võis alata. Ja nii see kestis terve päeva nii umbes kella neljani. Ja me viimasesse tuppa ei ole veel jõudnudki!

Lisaks kõigele muule, suutsime me suurpuhastuse käigus ka oma voodi ära lõhkuda. Tuli teine siis natuke lahti võtta ja siis tagasi kokku liimida. Ilmselt me seda voodit niipea enam liigutada ei ürita. No kuni jaanuarini. Sest siis kolib noorhärra oma tuppa, mis on hetkel kolikamber ja ainuke koristamata tuba ning meie magamistuppa tuleb suur riidekapp. Lõpuks!

Eile veetsime suurema osa päevast IKEAs, millest enamiku noorhärra maha magas. Hiljem kui koju tulime sadas laia valget lund, mis maad puutudes lörtsiks muutus. Aga mõnus vaheldus vihmale Õhtul pakkisin ära enamiku jõulukingitustest, mis mul kodus on.