4 advent läks nii kiiresti mööda, et ei jõudnudki midagi kirja panna. Lisaks tundub mälu ka lünklik, sest ma kohe üldse ei mäleta, mida me eile tegime. Ahjaa.. eile sai siis üle pika pika aja Brunchil käidud meie lähedal olevas Cafe Mirbachis. Jaanuši sõber ütles meile, et seal peaks Berliini üks parimaid Brunche olema. No ma küll nii ei arva. Täiesti tavaline hommikusöök. No ja kui aus olla, siis ma sealt väga midagi süüa ei leidnud. Magustoitude osa oli peaaegu olematu. Lõunasöögiks oli valida, pasta või keedukartul. Ja hommikusöögiosas said saiakesed poole tunniga otsa ja siis pidi ootama umbes 20 minutit, et juurde saaks. Salativalik oli ka kesine ja puuviljad puudusid üldse.

No ja nad panid meid täpselt ukse ette, kõige lärmakamasse kohta, sest me lauda broneerides ütlesime, et me tuleme käruga. Polnud nende poolt just kõige targem liigutus, kuna Noorhärra ärkas siis oodatust varem. Ja no kujutage nüüd ette seda rõõmu, mis ta silmis helkis, kui ta aru sai, et me ei olegi kodus. Ta on meil nimelt ka suur restoranide fänn, seal on alati palju tegevust.

Ülejäänud päeva lohistasime niisama õhtusse. Sai mingeid kodutöid teha ja noormehed magasid mul mõlemad. Jõudsime ka vanaemaga skypeda ning Jaanušiga õhtul “telekat” vaadata. Tundub, et mõlemad saated, mida me vaatasime, said otsa. Ei teagi, mis me nüüd pühapäeva õhtuti vaatame.

Laupäeval oli meil kogemata suurem šopping turul, kuhu me puhtjuhuslikult juhtusime. Läksime tegelikult mingisse regionaalsaaduste poodi Nikolator õlut ostma, kuid seda me ei saanudki. Saime hoopis 6 pardikoiba ja uue kokaraamatu. Nagu mul neid viimaseid veel vähe oleks.

Kui haljad on su oksad. Siin see siis nüüd ongi. See suur. See ilus. Kuusk. Minu täiesti esimene jõulukuusk. Minu enda kodus. Või noh tegelikult on see vist nulg.

Igatahes seda 12.detsembrit ootasin ma juba mitu mitu nädalat, sest just siis pidi kätte jõudma see päev, kus me saame oma esimese jõulukingituse ja kuuse. No ja jõulukingituseks oligi siis kuusejalg ja kuusk. Kui aus olla, siis viimased 10 aastat ei tea ma kuuse valimisest midagi. Üks hetk oli keegi selle meile ukse taha lumehunnikusse torganud ja seal ta siis oli nii kaua kuni tuppa toodi. Ja no tavaliselt juhtus see ka alles 24.detsembri hommikul. Seetõttu oli mul see aasta eriti põnev valida kuuske.

Kuuse ostmiseks pidime eelnevalt ootama, et papa vanavanemad 3 km kauguselt meie juurde jõuaks. Nimelt olid nad oma lapselapsi hoidmas papa isa juures. No selle kolme kilomeetri läbimiseks kulus neil julgelt 1h, sest nad eksisid mitu korda ära. Kui nad lõpuks jõudsid, otsustas noorhärra, et tema nüüd magab. Jälle ootasime. Kuni lõpuks saime hakata minema. Ma usun, et noorhärrale oli tegu eriti põneva päevaga, sest lisaks kuuse ostmisele, sai ta ka autoga sõita ning restoranis käia. Ta on meil tegelikult suur kohvikute ja restoranide fänn, ainult oma taldrikul tuleb silma peal hoida, et see laua all ei lõpetaks.

Kuuski oli igas suuruses ja hinnaklassis. Hind on neil siin muidugi suhteliselt krõbe. Ma juba kujutasin ette, kuidas kahe aasta pärast saab Karl endale enda tuppa päris oma kuuse. Seal oli selliseid imetillukesi kuuskesid ka. Papa millegipärast sellest ideest ei vaimustunud. Kuusepuuparadiisis selgus aga tõsiasi, et meil kõigil olid kuuse suhtes erinevad ootused. Noorhärra arvas, et kuusk peaks olema piisavalt käepärane, et ta ilusti suhu mahuks. Papa vaatas hinnakirja ja arvas, et me võiksime väikese kuuse võtta. Mina aga kujutasin ette laeni suurt ja uhket kuuske. No kui juba siis juba, kas pole? Lõpuks jõudsime kompromissini, et tuleb siis selline keskmine kuusk, umbes 2 meetrine. Ja mis te arvate, kas neid on lihtne valida. Ei ole! Siin on auk, sellel pole üleval piisavalt oksi, see on lapergune, sellel on oks murdunud ja sada muud häda.

Kuusk pakitud ja autosse tassitud, selgus tõsiasi, et me kõik sinna ei mahu. Nii siis tuli mul noorhärra kaenlasse võtta ja koju vantsida samal ajal kui teised autoga koju sõitsid, kuuse üles tassisid ja ta ka veel lahti pakkisid. Kogu sellest tegevuses olid meil kõhud juba heledaks läinud ja nii seadsimegi sammud hoopis saksa restorani. No seal olid praed küll nii suured, et ma jõudsin ainult pool pintslisse pista ning ainuke, kes taldriku tühjaks sõi oli vanaisa. Ka papa, kes sööb nagu hobune, kuid püsib nagu tokk, seekord oma praest päris jagu ei saanud.

Tagasi kodus kulus meil vast tund aega, et kuusk otseks saada. Järjekordselt olid kõikidel oma arvamused, milline see otse välja näeb. Aga lõpuks saime kuuse püsti, ehted peale ja kingid kuuse alla. Kõhud pugisime muffineid täis ning nautisime seda nulu lõhna toas.

Järjekordselt möödus nädalavahetus linnutiivul. Laupäeval käisime kuusel järgi, aga sellest järgmises postituses. Pühapäeval me praktiliselt kodus polnudki. Ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob nädalavahetuseti, samas kui nädal venib nagu tatt. Nojah, mis teha. Igatahes eile olime me kutsutud sõbranna juurde lõunasöögile ning niisama külla.

Kartsin noorhärra puhul kõige hullemalt, kuna võib vist liialdamata öelda, et pühapäevale eelnev öö oli viimase kuue kuu kõige halvem. Ja kindlasti oli see siiski parem kui mõne teise värske lapsevanema öö. Lihtsalt me pole harjunud öösel kolm korda ülesse tõusma. Aga eks me kirjutame selle hammaste alla. Igatahes noorhärra on täielik peohing. Pidas ennast ilusti üleval, kõkutas muudkui naerda, lobises meiega ning oli üldse tubli, viks ja viisakas. Sõltumata sellest, et ta otsustas mitte magada (sest äkki jääb millestki ilma) ei nutnud ta ka. Nii, et tema sooritusega võib igati rahule jääda. Ning kuna kõik läks nii libedalt, siis me jäime kohe õhtuni välja.

Õhtul koju jõudes tuli noorhärra onu meile külla juukselõikusele. Kahjuks unustasime enne ja pärast fotod teha. Ma olen nüüd ametlikult kohalik meestejuuksur. Kahjuks siiani oskan ainult ühte stiili. Aga tundus, et onu N jäi lõikusega rahule ning see on kõige olulisem. Lisaks sellel saime me oma jõulukalendrid ära vahetada. Papa ja onu N ema teeb neile iga aasta advendikalendrid. Need, mis muidu on identsed, olid sellel aastal erinevad ja muidugi suutis onu N need sassi ajada. Juhtus siis nii, et me saime kalendri, mis oli täis tumedat šokolaadi, liköörikomme ja teepakke. Arvestades, et me midagi sellest ei söö, siis oli päris nadi kalender. Eile saime me oma ilma teeta ja piimašokolaadiga kalendri kätte, aga tuli välja, et onu N on kuni 12 kuupäevani kõik šokolaadid ära söönud. Võib-olla ongi parem, jääb meile saledam vorm.

Nagu pühapäeva õhtul traditsiooniks saanud, vaatasime ka eile “Hochzeit auf dem ersten Blick”, mis on siis “Abielus esimesest silmapilgust” Saksa versioon. Ma pean ütlema, et see on tunduvalt parem kui Eesti oma. Siiski ei saa ma aru, miks nad ei sorteeri välja neid inimesi, kes ei ole nõus ennast avama. No see on algusest peale selge, et see paar kokku ei jää, kui üks ütleb, et me ei tunnegi teineteist ja kuidas me üldse ühes toas magada saame ning ta isegi ei ürita oma vastset abikaasat tundma õppida. Mesinädalatelt tagasi tulles läksid nad ka kohe lahku. Üldiselt oli eilne osa nagu komöödia. Viimase paari meespool armastab huumorit ja eriti just sarkastilist huumorit, mis teeb vähemalt minu jaoks selle sarja vaatamise palju põnevamaks. Siiski tundub, et varsi on lõbu läbi, kuna juba järgmises osas peavad nad otsustama, kas nad jäävad kokku või ei.