Head sõbrapäeva kallid sõbrad

Pole pikalt niisama kirjutanud ja noh, tegelt ega mul pole ka väga millesti kirjutada. Ilmselt tuleb seetõttu rohkem retseptipostitusi, kus siis paari sõnaga saab ka mainitud, millega me tegeleme, enne kui ma õige teemani jõuan

Aga sõbrapäev või siis ka valentinipäev on selline päev meie peres, mida me ei tähista eriti. Tegelikult kui aus olla, siis peale sünnipäevade ja jõulude me ei tähista väga midagi ja noh kingituste tegemises oleme me üldse lootusetud. Noh vahepeal. Igatahes on meil vaikiv reegel, et kinke ei tee ja no minu kingitus Janile on peaaegu alati midagi söödavat, sest asju tal ju ometi vaja ei lähe. Ei saa nende sisse siin ka ära uppuda, arvestades, et noorhärra mänguasja kast on pilgeni täis ja ajab üle ääre ning ise ta pole veel kaheksa kuunegi. Tegelikult juba ülehomme on. See selleks. Jan üllatas mind täna väikese surpriisiga. Enne kui ma sellest räägin, pean ma ära mainima, kuidas ta hommikult teatas, et ma üritan kööki täita võimalikult paljude erinevate toiduainetega. Selleks on siis pea kuute eri sorti jahud ning ka erinevad suhkrud/looduslikud magustajad jne. Täna lisandus minu kollektsiooni tänu Janile siis kuus erinevat soola. Nüüd võib tõesti öelda, et köök on täidetud soola, jahu ja suhkruga, igal ühel oma otstarve ja koht.

Soolalemb nagu ma olen, olin ma selle kingituse üle muidugi väga õnnelik. Kahjuks või siis hoopis õnneks viimasel ajal ma toitu väga palju soola ei lisa, võimalusel üldse mitte. Ja seda muidugi noorhärra pärast, kes arvas, et püreesid tema enam ei söö (vähemalt kõiki soolaseid, magusad puuviljapüreed ja pudrud sobivad endiselt), aga seda, mis emal-isal taldrikul, sööks küll. No ja nii ma peangi kohandama meie igapäevase toidulaua sobilikuks ka noorhärra jaoks. Ja see tähendab ka soola ja suhkru suuremat vältimist toidus, vähemalt, tema omas. Aga jah, tegelikult tahtsin ju hoopis kirjutada, millised soolad siis pakendis olid. Seal oli kuus erinevat soola kuuelt erinevalt kontinendilt: Kalahari kõrbesool, Tiibeti sool, punane Hawaii sool, Meresool, Utah magus sool, Boliivia rose sool. Eks ma mingi hetk nuputan välja, kus ja millal neid kasutada ning ütlen teilegi

Tulles tagasi noorhärra juurde, siis ta hakkas meil "ootamatult" roomama. No ma saan aru, et ta on võib-olla kohati aeglasem kui ülejäänud beebid, aga tema mobiilsus tuli meile ootamatult. Tegelikkuses on ta vist kõik need jooned minult pärinud - magab nagu nott (Jan olevat beebina unetu olnud ja ega ta nüüdki palju und ei vaja), vedeleks sellili voodis kui saaks, kui miski on liiga kaugel, siis leidis ta endale uue huviobjekt, millega mängida. Enne minekut hindab ta ilmselt shansse, et kui suur on võimalus, et ta jõuab soovitud objektini (üldiselt juhe) enne mind või et kui suur on võimalus, et tal sellega mängida lastakse. Üldiselt kui shansid on nadid, siis ta ei hakka üritamagi. Lisak sõltumata sellest, et väikesel hambaid endiselt ei ole, et tohi talle toitu ka püreeks teha. Oma hambutute igemetega närib ta iga viimsegi tüki hoolega läbi enne kui selle alla neelab. Gurmaaniks sündinud. Köögis istub ta ka minuga ja vaatab hoolega, kuidas ma süüa teen. Kes teab, äkki 18 aasta pärast on meil oma tiim MKRis

See toob mind meie hommikusöögi juurde, milleks olid täna pannkoogid keefiri, tatra- ja täisterajahuga. Ma üldiselt pole väga alternatiivi armastaja, aga no need pannkoogid kannatavad ka ilma moosi ja muuta süüa ning maitsevad üldse hästi. Jah, noorhärra sõi ka neid. Jah, ilma hammasteta. Jah, seal on gluteeni ja muna. Jah, see on saksas täiesti normaalne. Lastele soovitatakse anda kõiki toite proovida (peale suhkru) alates viiendast elukuust. Meie läheme naudime oma lõunasööki (noorhärra sööb ka seda) ning seniks ilusat päeva jätku.

Alles aasta algas ning juba on selle aasta esimene kuu läbi. Kuhu ta küll kadus? Jõulude ja aastavahetuse vahepeal tuli idee teha mulle oma kodulehekülg ning viia blogi sinna üle. Jan tegeles sellega vist terve jaanuari. Tegelikult ilmselt mitte. Keegi peab tööl ka käima Aga siin ta siis nüüd ongi, päris enda oma ja ma saan mingil leheküljel oma isiklikule administraatorile ülesandeid jagada, mida ma veel näha tahaks. Nojah, see selleks. Millega me siis hakkama oleme saanud?

Aasta algas külmetuste lainega. Esmalt sai noorhärra kuskilt nohu ja siis ma võtsin selle üheks päevaks üle, no võib-olla kaheks. Ja siis jäi Jan haigeks ning pikendas sellega oma puhkust ning samal ajal tuli meile vanaema nädalaks külla. Vanaema tulek tähendab üldiselt seda, et kodus veedame me võimalikult vähe. Kuna jaanuar on ka allahindluste kuu ning siin ikka hinnatakse asjad alla, siis sai ka päris mitu korda ostlemas käidud, küll peamiselt Janile. Üldse tundub mulle praegu, et jaanuar oli meie jaoks suur ostlemise kuu. Spontaanne käik mööblipoodi kulmineerus uute söögilauatoolide ning uue diivaniga. Aga no Jani vana IKEA diivan on ka oma elu ära elanud ning juba hädasti nõudis väljavahetamist.

Samuti sai algust tehtud pikema protsessiga "Noorhärra kolib oma tuppa". Jan oleks selle umbes poole tunniga ära lahendanud, aga no meil oli päris mitu tagasilööki. Ilmselt nendest kõige olulisem on see, et mina ei ole selleks veel päris 100% valmis. Kui ta kell 5 hommikul laulma hakkab, siis olen ma selleks 120% valmis, aga üldiselt mitte. Täna hommikul äratas ta meid näiteks kell pool 9 tõmmates oma mängukella?! spieluhr'i mängima ning nii me siis kolmekesi seda unelaulu kuulasime. Tegelikult otseseid takistusi tema kolimiseks ei ole. Jaanuaris sai soetatud lõpuks ka suur riidekapp magamistuppa ning nüüd saab asjad kuskile ära panna. Noorhärra toas ootab kirjutuslaud ära viimist ning ma lubasin puidust riiuli ka ära värvida tema raamatute jaoks. Ega alguses tal rohkem mööblit vaja ei olegi. Kunagi ammu sai tehtud kompromiss, et kui magamistuppa tuleb riidekapp, siis peab Karl oma tuppa ära kolima. No see selleks. Lisaks oli ta meil siin viimastel päevadel pea 40 kraadises palavikus. Pärast seda väikest haigusepuhangut ilmnesid aga uued oskused ning tundub, et meie niisama logelemise rööm hakkab läbi saama ning noorhärra on avastanud, et ta saab ka ise vajadusel edasi liikuda.

Kui noorhärra tuba päris valmis saab, siis ma panen mõne pildi ka. Seniks jätan ma siia selle:

4 advent läks nii kiiresti mööda, et ei jõudnudki midagi kirja panna. Lisaks tundub mälu ka lünklik, sest ma kohe üldse ei mäleta, mida me eile tegime. Ahjaa.. eile sai siis üle pika pika aja Brunchil käidud meie lähedal olevas Cafe Mirbachis. Jaanuši sõber ütles meile, et seal peaks Berliini üks parimaid Brunche olema. No ma küll nii ei arva. Täiesti tavaline hommikusöök. No ja kui aus olla, siis ma sealt väga midagi süüa ei leidnud. Magustoitude osa oli peaaegu olematu. Lõunasöögiks oli valida, pasta või keedukartul. Ja hommikusöögiosas said saiakesed poole tunniga otsa ja siis pidi ootama umbes 20 minutit, et juurde saaks. Salativalik oli ka kesine ja puuviljad puudusid üldse.

No ja nad panid meid täpselt ukse ette, kõige lärmakamasse kohta, sest me lauda broneerides ütlesime, et me tuleme käruga. Polnud nende poolt just kõige targem liigutus, kuna Noorhärra ärkas siis oodatust varem. Ja no kujutage nüüd ette seda rõõmu, mis ta silmis helkis, kui ta aru sai, et me ei olegi kodus. Ta on meil nimelt ka suur restoranide fänn, seal on alati palju tegevust.

Ülejäänud päeva lohistasime niisama õhtusse. Sai mingeid kodutöid teha ja noormehed magasid mul mõlemad. Jõudsime ka vanaemaga skypeda ning Jaanušiga õhtul “telekat” vaadata. Tundub, et mõlemad saated, mida me vaatasime, said otsa. Ei teagi, mis me nüüd pühapäeva õhtuti vaatame.

Laupäeval oli meil kogemata suurem šopping turul, kuhu me puhtjuhuslikult juhtusime. Läksime tegelikult mingisse regionaalsaaduste poodi Nikolator õlut ostma, kuid seda me ei saanudki. Saime hoopis 6 pardikoiba ja uue kokaraamatu. Nagu mul neid viimaseid veel vähe oleks.