Jõulud lähenevad meeletu kiirusega ning juba on kätte jõudnud teine advent. Ja ka noorhärra kasvab meeletu kiirusega. Püree on nüüd meie igapäevane menüü ja kahjuks ei saa miskit vahele ka jätta

Kolmapäeval käisime me arsti juures ning Potsdamer Platz’il shoppamas. Papa tööpäev jäi sellel päeval küll lühikeseks. Reedeti käib noorhärra meil ujumas ja magab teise poole päevast. Milline mõnus päev. Siis ei jõua kohe ära oodatagi, millal nupsik silmad lahti teeb. See reede oli meil mõneti teistsugune, kuna peale ujumist läksime me papa isa juurde ning jäime ka sinna ööseks. Kõik peale minu trimpasid veini ning noorhärra magas põõnas nagu karu talveunes hommikuni välja. Ma natuke pelgasin, et kuidas ta võõras kohas magab, aga tuleb välja, et temal ilmselt vahet pole. Pool laupäeva kulus meil ka seal ei millegi peale ning õhtul sain ma veeta kvaliteetaega oma pojaga. Papa meil läks meil restorani ja Volker Pispers’ile (või kuidas iganes selle nimi oli). Minu õhtusöögiks oli kolm mandariini. Vahelduseks päris mõnus.

Kuna täna õhtul tuleb/tuli meile papa vanaema külla, siis sai ka eile üks väike kook meisterdatud.

Päeval käisime mu hindust sõpradega restoranis söömas ja jalutasime mööda jõuluturge. Need, mis sinna piirkonda jäid, olid päris igavad ma ütleks, aga papa leidis meile uued mütsid ning mina sain osta endale Saaremaa kadakast pannilabida Soome Lapimaa stendilt. Rõõm missugune

Uuel nädalal miskit erilist plaanis pole. Mul on külastus ortopeedile ning nädala lõpus lähme kuuske ostma, aga sellest juba siis lähemalt.

Alustuseks võiks vast natuke endast kirjutada. Tühja koha pealt oma elust rääkima hakata on ka natuke imelik, või noh vähemalt minu arvates.

Ehk siis olen 26 aastane ja elan Berliinis. Elukaaslane on sakslane ja 27 aastane. Ma lõpetasin Tartu Ülikoolis geenitehnoloogia eriala magistri, aga sellegipoolest antud erialal töötada pole veel jõudnud. Berliini kolisin püsivamalt 2013 aasta teises pooles. Hetkel olen lapsehoolduspuhkusel ning enamiku aja sellest veedan kodus. Ilmselt käiksin ka palju rohkem väljas, aga kuna oktoobris sai natuke trepist alla kukutud, siis pahkluu on täiesti katki ja ortopeed ei taha, et ma eriti kõnniksin. Tema arvab, et kõige parem variant oleks kohe opereerida, aga no sellest me veel vestleme.

Eesti keel (ega ka mõni muu keel) ei olnud just mu lemmik õppeaine koolis, sestap kirjatehnika võib koledasti longada. Aga no loodame, et sellest saab mööda vaadata. Muidu kodune keel on inglise keel, sekka ka eesti ja saksa keelt. Lapsega räägin eesti keeles ja elukaaslane räägib saksa keeles ja vahepeal on kõikidel kõik sassis ja siis igaüks räägib, mis keelt tahab. Lisaks sellele oskan või noh oskasin prantsuse keelt. Ilmselt oskan ikka siiani, pole lihtsalt ammu vaja läinud. Olen õppinud ka vene keelt, itaalia keelt, portugali keelt ja ladina keelt. No seda viimast ei oska ma üldse ja portugali keeles suudan mõne lause vist ikka lausuda. Vene keelt peaks õppeaastate järgi päris hästi oskama, aga noh, kui 10 aastat pole keelepraktikat olnud, siis ei saa sellega just väga hästi olla.

Elukaaslasega kohtusime Eestis. Ja siis läks nii, et mina kolisin Saksamaale. Ega see tuli kõikidele kui välk selgest taevast, sest eelnevalt polnud mul Saksamaaga mingit kontakti olnud ning pere ja sõbrad arvasid, et ma hoopis Prantsusmaale või kuskile sinna kolin. Aga elu tegi omad korrektiivid ja siin ma nüüd olen.

Ma luban, et ma üritan vähemalt korra nädalas midagi kirjutada, isegi kui midagi kirjutada pole. Aga no ma olen loomult laisk ja mul võib see kõik meelest ära minna. No loodame, et mitte. Peatse kohtumiseni!