Täna ma siis räägin teile suurest Hiina müürist. Tegelikkuses on Hiinal neid kaks - on suur Hiina Müür ja siis on Suur Hiina Tulemüür. Mõlemad on omamoodi kuulsad. Tulemüür kaitseb meid sisenemast sotsiaalmeediasse ja googlesse ja kõikidele https lehekülgedele, niiet internetti pole seal mõtet kasutada. Suur Hiina Müür on siis maailma ime, kui mälu ei peta (mis on viimasel ajal väga põduraks jäänud), siis peaks ta olema ka üks seitsmest vanast maailma imest. Müür oli ka üks olulisi vaatamisväärsusi, mis meid just Pekingi poole kallutas. Nimelt pole me kumbki väga ranna tüüpi puhkajad ning meile meeldib rohkem kultuuri ja kohalikku elu uudistada. Kuna müür asub Pekingile suhteliselt lähedal, siis oli see kindlalt must have külastus.

Pekingist saab müürile erinevate transportidega ning ka erinevatele juppidele. Meie lähtusime oma matkaraja valikul sellest, et meil on kaasas väikelaps ning reis müürile peaks olema eelkõige mugav ja kiire. Ning ega see meile väga palju valikuvõimalusi ei jätnud. Variant oli sõida Badalingi või Mutianyu lõiku vaatama. Mõlemad on umbes 1-2h tunni kaugusel Pekingist ning nad on ka siiani ainsad renoveeritud lõigud müüril (muidu on müür suhteliselt viletsas seisus ning suurem osa sellest külastajatele suletud). Viimase kasuks rääkis külastajate vähesus, kuid Badalingi oli võimalik sõita rongiga ning see tundus meile kõige mugavam. Muidugi on Badaling kõige turistirohkeim lõik ning kõige pikemalt renoveeritud. Seal on võimalik kasutada ka gondlit või mingit slide käru, et müürile üles jõuda. No aga mis seal ikka, eks me siis pistame turistidega rinda.

Müür on ehitatud üle mägede, sinka-vonka ja üles-alla. Ja tundus, et täpselt nii nagu mägi läks. Kui läks püstloodis üles, siis oli ka müür püstloodis üles ning kui olid üles roninud, siis kolm meetrit edasi pidi kohe alla ronima. Oleks võinud siis mäetipust mööda minna. Lõigu pikkus, mis on külastajatele avatud on 7,6 km. Müür on keskmiselt 7,9 m kõrge ning 5,7 meetrit lai. Meie läbisime Badalingi põhja poolsema lõigu kõik 12 vahitorni. Enamik pöörab 8nda juures keskuse poole tagasi mööda kõrval teed. 8s vahitorn on kõige kõrgem punkt ning üks kõrgemaid kogu müüril. Kuni sinnani on tee suhteliselt ülerahvastatud ning hiinlastele meeldib lihtsalt seisma jääda ja maha istuda, kus jumal juhatab. 8ndast tornist edasi läheb hõredaks. Asub ta umbes 1015 meetrit merepinnast.

Nüüd sai muud juttu kohe nii palju. Igatahes müürile läksime rongiga ja see on juba omaette koguemus. Raudteejaam on nii suur, et jube. Üle kümne platvormi ning kõrged laed ja marmorpõrandad. Ning tunnis väljub sealt üks rong. Selleks, et minna müürile, peab seal kohal olema ikka väga palju varem. Inimesed võtavad ennast umbes viie meetri laiusesse ritta ja siis ootavad. Ning kedagi platvormile ei lasta. Ja nii me siis seal tungleva rahva seas seisime kuni üks hetk lasti 10-20 inimest eest minema rongi peale. Taga pool olijad arvasid, et nüüd tehakse uksed lahti ja saab hakata minema. Tõusis sumin ning tagant hakati pressima. Kogu situatsioon on suhteliselt karm, sest kui midagi maha kukub, siis üles seda enam võtta ei saa ja kui ise kukud, siis nad ilmselt pressivad sinust üle. Jan mõtiskles, et mitu inimest neil seal surma saab. Igatahes meie lootus, et nad ei ole nii lollid, et uksed platvormile tehakse lahti 5 minutit enne rongi väljumist ja loomakari amokki hakkab platvormil jooksma, osutus täiesti valeks. Täpselt nii oligi. Tehti üks uks lahti ja kõik see mass hakkas sealt läbi pressima ning rongi poole jooksma. Just jooksma, sest rongis pole istekohti määratud ja kui istuma ei saa, siis seisad. Ja rong muidugi parkis nii kaugel kui võimalik, et oma 500 meetrit sai seal joosta küll. Meie muidugi noorhärraga ei jooksnud kuskile.

Rongis ise oli mugavus missugune. Tänu noorhärrale pakkusid noored tüdrukud meile istekohti ning istusid ise kolmekesi kahe istme peal. Ja me istusime kahekesi ühel. Aga istmed olid ka kaks korda laiemad, kui Euroopas ning jalaruumi oli meeletult. Ise me arvame, et kuna müür veel ei olenud nii rahvast täis ja kõrghooajal külastab müüri kordades rohkem inimesi, siis need inimesed seisavad ka istmete vahel ja kus aga juhtub. Sõit sinna kestab umbes 80-90 minutit ja umbes 50ndal minutil on võimalik aknast juba püstloodis mäkke tõusvat müüri näha. Siis tõuseb ka sumin rongis ning asiaadid haaravad kaamerate järgi. Kuigi müürile oli soovitatud jalga panna matkajalanõud ja pikad riided ning kaasa võtta müts (lauspäike ja varju pole), siis enamik asiaatidest seda reeglit ei järginud. Osa oli plätudes ning osa kingadega, mõni maani kleidis ja mõni pakitud nagu eskimo. Aga ega nad väga pikalt seal ei kõnni siis, 8ndasse torni ja alla tagasi. Samuti tundus meile, et see on nagu palveretk või auasi neil sinna üles jõuda, sest müürile mindi terve perega, no lapsi väga ei olnud, aga müür on ka nende jaoks siiski liiga järsk ja ohtlik. Kuid kaasa olid võetud igast mammid ja papid, üks vanem kui teine ning nood siis tegid iga 20 minuti järel peatusi. Meil läks kogu lõigu läbimiseks umbes 3,5h ja väga pikki pause me ei teinud. Muidugi tasub siinkohal mainida, et Jan on elupõline matkaja ning naudib mägedes matkamis ning eriti mäkke ronimist/jooksmist. Tal on siis samm nii kiire, et kalpsab kui noor hobune aasal. Mina see-eest pole elus kunagi matkanud ning Eestist pärid pole mul siin ka erilisi mägesid, kuhu ronida, peale suure Munamäe muidugi. Nii me siis seal olime, Jan ees ja siis ootas, kuni ma nagu vanaema trepist üles ja alla ronisin. Trepiastmed ulatusid mul ka poolde säärde, kui mitte kõrgemale ning järsk oli ka teine, et ma ei julgenud seal kiireid samme teha. Aga nüüd pilte (kahjuks piltidelt väga ei tule välja, kui kõrgele tegelikult ronida tuleb ning kui järsud tõusud-langused seal on).

Oi oi oi. 20 päeva olen siin luuslanki lasknud ja pole üldse kohe viitsinud arvutit tööle panna. Aga no parandame selle vea kohe ära. Teisipäev oli ainuke päev, kus lubati halba ilma. No vihma. Kuna plaan oli kolmapäeval minna müürile, siis otsustasime sellel päeval vabalt võtta ning natuke ümbruskonnas uudistada ning niisama puhata. Et meie hotell asus Lama Templi peaaegu, et kõrval, siis külastasime seda. Tegu on siis suurima budistliku templiga väljaspool Tiibetit ja no suur on ta küll. Ma pole nii suurt Buddhat elusees näinud ja ilmselt ei näe ka kunagi.

Igatahases koosnes tempel vist viiest hoonest, mis olid paigutatud üksteise taha. Iga järgnev hoone oli eelmisest suurem, kõrgem ja suurema Buddhaga. Iga hoone ees olid suured lõkked ning mingid muud asjad, kuhu sai viirukeid sisse toppida. Iga hoone ees, tuli siis palvetada ja kolm viirukit põlema panna ning siis võis edasi Buddha juurde minna ning hoonest läbi järgmise juurde. Ja no viimane Buddha oli kohe päris kindlalt sama suur kui üks viie korruseline maja kui mitte kõrgemi veel. Kahjuks seal pilti teha ei tohtinud.

Pärastpoole jalutasime mööda Confuciuse templist, kuhu me sisse minna ei viitsinud ning läksime oma party/toidutänavale jälle. Seal sõime ka lõunat ning uudistasime niisama hutongides ringi ja tulime varakult koju ära. Egas midagi huvitavat väga polnudki. Eks vaadake pilte ja homme juba (jah, homme, ma luban ) suurest Hiina müürist.

Otsustasime kõik põhilised vaatamisväärsused kohe alguses ära vaadata, siis on lõpus rohkem logelemiseks aega. Niisiis võtsime plaani minna vaatama Taevale pühendatud templit ning shoppama seal lähedal asuvasse Pearl Marketisse. Pidi tulema natuke sellisem vähem aktiivsem päev, aga nojah. Temple of Heaven on järjekordne must visit koht. Tegu on suure pargiga, kus asuvad erinevad hooned, mis olid enamasti mõeldud ohverdamiseks. Aga koht ise on imeilus. Hiinlaste uskumuse kohaselt on taevas ümmargune ning maa kandiline ning seetõttu on park ka pool ümar ning pool ruut, sest pühendatud on ta ju maale ja taevale. Põhiline Hall of Prayer on ümmargune, sest palvetatakse taeva poole ikka ning selle ümber on kandiline väljak, sest palved tulevad ikka maalt ju.

Kuna Jan on ka tohutu parkide fänn, siis oli meil parke plaanis mitu ning me eeldasime, et parkides saab ikka murul ka lesida. Hiina parkides tundub, et seda väga teha ei saa, sest esiteks on kõigel aed ümber ning teiseks on kõik nii kuiv, et muru neil peaaegu et ei olegi, kui just ei kasteta. Pargis olid ka erinevad lilleaiad - nt kirsipuud, mis küll meie saabumise ajaks olid ära õitsenud, aga ka pojengid ning roosid. Viimased polnud veel õitsema hakanudki.

Pärast parki läksime me üle tee turule shoppama. Pearl Market peaks olema nagu turg ning nagu nimest aru saada, siis eelkõige müüakse seal pärleid. Muidugi pärlite seas ka muid asju, enamasti järgitehtud bränditooteid. Esimestel päevadel imestasin alati, et kuidas need hiinlased jaksavad endale kõik osta Columbia või The North Face jopesid, kõikidel on mingi keskmisest kallima brändi asi seljas. Nii kaua kuni ma jõudsin sinna turule ning noorhärrale pakuti The North Face jopet ja mulle ja mu abikaasale. Siis jõudis mulle laksust kohale, et me oleme ju Hiinas, ofkooors. Aga no ausalt tunnistades, mina eriti vahet ei tee originaalil ja järgitehtud asja pelgalt peale vaadates.

Turul sai kõvasti kaubelda ning ma endalegi üllatuseks avastasin, et ma olen selles päris hea. Minu jaoks oli asi hästi saadud, kui müüja hakkas juba vihakseks minema. Aga no ega ma ei käskinud tal seda endale müüa, ta oleks ka võinud ei öelda. igatahes tegi see nii mulle kui Janile palju nalja ning pärlitest käevõru kõrval sai soetatud ka siidisall, noorhärrale uued papud ning nii mõndagi muud. Nüüd aga pildid