No viimane postitus on olnud märtsi keskel. Ega mis teha. Tegelikult mul polnud ei aega ega tahtmist midagi kirjutada, veel vähem vaaritada. Lisaks olime me koguaeg kuskil ära. Aga no see selleks.

16.juuni sai meie "väike" noorhärra juba kahe aastaseks (14,6 kilo, 93 cm pikk ja peaümbermõõt 49,5cm). Ei tea, kuhu see aeg nii lippab. Aga noh kahene ta on, kas just kohutav kahene, aga siiski kahene. Meie väike kahene vist veel väga matsu ei jaganud, et mis see sünnipäev on, aga kingituste üle oli ta ikka üliõnnelik. Aga talle on õnneks vaja eskavaatorit, traktorit ja järelhaagist ning autosid. Ja muidugi liivakasti ja jooksuratast/jalgratas. Siis pole aega süüagi. 17.juuni pidasime all hoovis tema sünnipäeva ja kutsusime kogu jani pere ja paar sõpra kohale. See teeb kokku umbes 20 inimesti ja mul oli mahti isegi 3 kooki-torti teha, 3 salatit ning marineerida kana ja saslõkki. Aga pilti ei jõudnud ma millestki teha, sest enamus hävitati silmapilgul. Võite siis ette kujutada küpsisetorti maasikatega, banaani-sokolaaditorti ja kolme sokolaadi browniet.

Noorhärra sünnipäevapeo sidusime katsikutega ning esitlesime ka meie pere värskeimat liiget, neiut, kes liitus meiega 21.mai. Nüüdseks on enamvähem kõik beebi ära näinud ning suur külalistetung möödas. Vahepeal on neiu ka kuu vanuseks saanud ja temagi kasvab mühinal. Aga ega mul miskit muud väga polnudki öelda, panen hoopis paar pilti

Kuus kuud on möödunud päevast kui noorhärra sündis. Mõneti tundub, et ta on koguaeg meiega olnud, et kuidas siis ainult kuus kuud. Teisalt aga on ta selle kuue kuuga nii palju kasvanud ja arenenud, et hirmus kohe. Miks nad küll nii kiiresti kasvavad.

Praegu nosib ta oma mängumatil kingituse karpi. Seda ma juba teadsin, et pakendist on esimestel aastatel rohkem rõõmu kui kingitusest endast. Võiks siis lihtsalt pappkaste kokku osta. Oleks palju odavam. Ja ega me talle spetsiaalselt midagi ei ostnudki. Me võtsime ühe kingituse kuuse alt vähemaks ning nii temal kui papal rõõmu kui palju. Ta meil nimelt arvab, et noorhärra saab liiga palju kingitusi ja mina ka. Tema kingipoliitika oleks üks kingitus igale ühele. Aga noh, kolm kingitust on tal veel kuuse all ootamas ning nii mitmedki juurde tulemas.

Kuuenda kuu minisünnipäev on ka esimene minisünnipäev, mida me sort of tähistame. Ma ikka vahepeal teen kooki, aga see on otseselt esimene kord, kui me oleme talle tema minisünnipäeva puhul midagi andnud. Aga noh, kooki me täna ei teinud. Käisime hoopis ortopeedil ja pärast hiina nuudleid söömas, poest sai ka hilisemaks üks Rote Grütze kaasa haaratud.

Aga mis ta meil siis kuue kuuselt oskab? Tegelikult suurt ei midagi. Peale selle, et ta kuue kuuga ligi 5 kilo on juurde võtnud või isegi rohkem ning üle 20 cm pikkust visanud on ta ka õppinud naeratama ja naerda lõkerdama. Ta räägib üha rohkem ja ka vingub üha rohkem. Tal on rohkem soove ja rohkem muresid. Ta on õppinud pead hoidma ning ennast kõhuli keerama. Ta tegelikult oskab ka ennast kõhult sellili keerata, aga tundub, et selle oskuse on ta vahepeal uuesti minetanud. Ta keerleb osavalt ümber oma telje ning viimastel päevadel ajab ennast kätega maast lahti. Ta teab, kuidas voodipehmendusi lahti saab ning kõik, mis ta kätte saab, läheb tal suhu. Ta söön meil vaikselt erinevaid püreesid ning kohe kohe lisandub menüüsse ka liha. Ta naeratab koguaeg ning armastab meiega voodis vedeleda. Lisaks meeldib talle, kui ta istuma tõsta ning ta toe abiga istuda saab. Veelgi õnnelikumaks teeb teda see, kui me teda püsti hoiame. Selline uhke nägu on tal kohe ees. Hetkel tundub mulle, et ta künnab ninaga maad ja taguots on püsti, ehk pole kaugel ka see aeg, kus ta meil ise liikuma hakkab.