No ma kohe ei saa sellest munadepühast kuskile kaugemale. Kohati tundub, et see on siin olulisem püha kui jõulud, aga no ma ei kurda. Neli järjestikkust vaba päeva on nii mõnus. See on kui väike puhkus. Jan sai terve pika nädalavahetuse meiega veeta ja me saime ka ühe hoobiga kõik sugulased ära külastada. Ja no kui on puhkus, siis teatavasti aeg lendab linnutiivul.

Nagu ma eelmine kord mainisin, siis laupäeva hommikul oli meil lihavõttebrunch Jani lapsepõlvesõpradega. Üks rase otsustas ohjad enda kätte haarata ning broneeris laua. Küll aga ainult täiskasvanutele ja arvestas kõik lapsed välja. Nemad pole ju inimesed. Ja nüüd pillub tuld, kui lapsevanemad julgesid talle emaile saata, et kas ka lastetoolid said bookitud. Aga no see selleks, loodetavasti tema emainstinkt tuleb ka kunagi. Brunchil käisime Schneeweiss (äkki kirjutati nii) restoranis. Kodulehekülg mingit infot meile ei võimaldanud, kuid üldiselt võib rahule jääda. Tegu on siis Lõuna-Saksamaa stiilis brunchiga. Minu jaoks jäi valik tänu sellele kesine, aga nad pakuvad seal maailma parimaid värskelt pressitud mahlasid, mis olid minu üllatuseks ka väga hea hinnaga. Noorhärra pani pintslisse suure pudrukausi ning ka kukli ja kui ma ei eksi, siis sõi puuvilju peale. Ei saa mina aru, kuhu ta selle kõik paneb.

Peale brunchi "kolisime" me Jani ema juurde ööseks, sest me olime järgmiseks päevaks kutsutus sinna "Osterfest"ile. See tähendas, siis hommikupoolikul munade otsimist ja lõunal väikest grilli. Kolisime, sest reisisime sinna kohvri, reisivoodi, lapsevanri ja muu tränaga ning autot meil hetkel veel siin pole. Üldiselt siiani olen ma vältinud sinna ööseks jäämist just kogu tavaari vedamise mõttes, kuid mõtlesin, et oleks tore seekord ilusat ilma nautida ning ka seal ööbida. No ütleme nii, et edaspidi väga mind see teekond ei kutsu. Ilma me nautisime, aga seda oleks saanud sama hästi ka kodust teha ja no seal nii või naa kedagi ei huvita, kas me oleme seal või mitte. Ilmselt tulevikus on lihtsam noorhärra üle aia sinna tõsta ja ise ära minna. Aga no mul ei lubatud vinguda ja kästi rohkem naeratada ja noogutada. Kahjuks nii suure ignorantsuse ja ebasõbralikkuse suhtes ma ei oska seda teha.

Igatahes saime ennast päikse käes soojendatud ning noorhärra sai muru ja männioksi süüa. Tal pole enne seda võimalust olnud, kuid 17 kraadi ja päike võimaldas ka tal muru peal ringi käputada. Järgmine hommik peale hommikusööki hakkasid kõik ülejäänud mune peitma ja meie Janiga panime noorhärrat magama ja olime kokkuvõttes ainukesed, kes midagi ei peitnud ja ei teadnud, kus kõik munad asuvad. Asi päädis siis sellega, et kui me jalutuskäigult sisse tulime ja noorhärra üles "mäkke" lükkasime, teatasid teised, et asume mune otsima. Rõõmu kui palju kui nende kotid olid šokolaadimune täis (ning me polnud jõudnud veel alustada) ja meile jäi rõõm üles korjata kõik keedumunad Meie õnneks pidid teised "otsijad" oma saaki ka meiega jagama ja me päris šokolaadimunadest ka ilma ei jäänud. Keedumunad jagasime me lahkelt soovijate vahel laiali, sest no kaks päeva tagasi kõvaks keedetud värvitud munad pole just meie cup of tea. Jumal tänatud, et perekonnas leidub teisi inimesi, kes neid söövad

Pühapäeva õhtul koju jõudnuna arvasime, et esmaspäeva me ei tee midagi. Aga kus sa sellega. Kell kaheksa said Jani isaga kokku lepitud, et tuleme neile külla. Sinna on vähemalt palju lihtsam minna ja minu jaoks on seal toredam ka. Nemad kaevasid mingeid kraave ja Jan mängis oma väikevennaga jalgpalli. Me noorhärraga "mängisime" ka, väravavahina. Kahjuks ligi 10 kilose raskusega ning piiratud vaate- ja liikumisväljaga läks nii mõnigi pall meie väravast sisse ning lõpp skooriks oli 6:6. Mängisid siis Jani isa ja väikevend minu ja Jani vastu. Mingi hetk olevat ka seal lihavõttejänest hüppamas nähtud ning tuli meil hakata uuesti mune otsima. Seekord meie õnneks ei olnud peidetud keedetudmune ainult, vaid õnnestus leida ainult šokulaadi. Viimase päikselise päeva lõpetuseks leidsime oma ukse tagant veel ühe jänese.

Me oleme väga rahul, et me terve nädalavahetuse õues saime veeta ning imeilusat ilma nautida. Noorhärral oli ka tore muru ja lilli avastada ning tema suureks rõõmuks (ja minu mitte ilmselt) lubas vanaisa tal oma šokolaadijäätist limpsida. Oeh.. ilmselt pidi see ka ükskord juhtuma. Terve eilse ja tänase päeva sajab ainult vihma ning ka temperatuur on 10 pügalat alla kukkunud ning talv on vist jälle tulekul. No loodame, et mitte, sest nädalavahetus on mul plaanis rõdu korda teha ja uued lilled istutada. Ilmselt tuleb nende mitmete lobapostitustele sekka ka mõni retsept. Ootel on neid palju, aga no ma ei tea, kuhu see aeg kaob.

Järjekordselt möödus nädalavahetus linnutiivul. Laupäeval käisime kuusel järgi, aga sellest järgmises postituses. Pühapäeval me praktiliselt kodus polnudki. Ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob nädalavahetuseti, samas kui nädal venib nagu tatt. Nojah, mis teha. Igatahes eile olime me kutsutud sõbranna juurde lõunasöögile ning niisama külla.

Kartsin noorhärra puhul kõige hullemalt, kuna võib vist liialdamata öelda, et pühapäevale eelnev öö oli viimase kuue kuu kõige halvem. Ja kindlasti oli see siiski parem kui mõne teise värske lapsevanema öö. Lihtsalt me pole harjunud öösel kolm korda ülesse tõusma. Aga eks me kirjutame selle hammaste alla. Igatahes noorhärra on täielik peohing. Pidas ennast ilusti üleval, kõkutas muudkui naerda, lobises meiega ning oli üldse tubli, viks ja viisakas. Sõltumata sellest, et ta otsustas mitte magada (sest äkki jääb millestki ilma) ei nutnud ta ka. Nii, et tema sooritusega võib igati rahule jääda. Ning kuna kõik läks nii libedalt, siis me jäime kohe õhtuni välja.

Õhtul koju jõudes tuli noorhärra onu meile külla juukselõikusele. Kahjuks unustasime enne ja pärast fotod teha. Ma olen nüüd ametlikult kohalik meestejuuksur. Kahjuks siiani oskan ainult ühte stiili. Aga tundus, et onu N jäi lõikusega rahule ning see on kõige olulisem. Lisaks sellel saime me oma jõulukalendrid ära vahetada. Papa ja onu N ema teeb neile iga aasta advendikalendrid. Need, mis muidu on identsed, olid sellel aastal erinevad ja muidugi suutis onu N need sassi ajada. Juhtus siis nii, et me saime kalendri, mis oli täis tumedat šokolaadi, liköörikomme ja teepakke. Arvestades, et me midagi sellest ei söö, siis oli päris nadi kalender. Eile saime me oma ilma teeta ja piimašokolaadiga kalendri kätte, aga tuli välja, et onu N on kuni 12 kuupäevani kõik šokolaadid ära söönud. Võib-olla ongi parem, jääb meile saledam vorm.

Nagu pühapäeva õhtul traditsiooniks saanud, vaatasime ka eile “Hochzeit auf dem ersten Blick”, mis on siis “Abielus esimesest silmapilgust” Saksa versioon. Ma pean ütlema, et see on tunduvalt parem kui Eesti oma. Siiski ei saa ma aru, miks nad ei sorteeri välja neid inimesi, kes ei ole nõus ennast avama. No see on algusest peale selge, et see paar kokku ei jää, kui üks ütleb, et me ei tunnegi teineteist ja kuidas me üldse ühes toas magada saame ning ta isegi ei ürita oma vastset abikaasat tundma õppida. Mesinädalatelt tagasi tulles läksid nad ka kohe lahku. Üldiselt oli eilne osa nagu komöödia. Viimase paari meespool armastab huumorit ja eriti just sarkastilist huumorit, mis teeb vähemalt minu jaoks selle sarja vaatamise palju põnevamaks. Siiski tundub, et varsi on lõbu läbi, kuna juba järgmises osas peavad nad otsustama, kas nad jäävad kokku või ei.

Jõulud lähenevad meeletu kiirusega ning juba on kätte jõudnud teine advent. Ja ka noorhärra kasvab meeletu kiirusega. Püree on nüüd meie igapäevane menüü ja kahjuks ei saa miskit vahele ka jätta

Kolmapäeval käisime me arsti juures ning Potsdamer Platz’il shoppamas. Papa tööpäev jäi sellel päeval küll lühikeseks. Reedeti käib noorhärra meil ujumas ja magab teise poole päevast. Milline mõnus päev. Siis ei jõua kohe ära oodatagi, millal nupsik silmad lahti teeb. See reede oli meil mõneti teistsugune, kuna peale ujumist läksime me papa isa juurde ning jäime ka sinna ööseks. Kõik peale minu trimpasid veini ning noorhärra magas põõnas nagu karu talveunes hommikuni välja. Ma natuke pelgasin, et kuidas ta võõras kohas magab, aga tuleb välja, et temal ilmselt vahet pole. Pool laupäeva kulus meil ka seal ei millegi peale ning õhtul sain ma veeta kvaliteetaega oma pojaga. Papa meil läks meil restorani ja Volker Pispers’ile (või kuidas iganes selle nimi oli). Minu õhtusöögiks oli kolm mandariini. Vahelduseks päris mõnus.

Kuna täna õhtul tuleb/tuli meile papa vanaema külla, siis sai ka eile üks väike kook meisterdatud.

Päeval käisime mu hindust sõpradega restoranis söömas ja jalutasime mööda jõuluturge. Need, mis sinna piirkonda jäid, olid päris igavad ma ütleks, aga papa leidis meile uued mütsid ning mina sain osta endale Saaremaa kadakast pannilabida Soome Lapimaa stendilt. Rõõm missugune

Uuel nädalal miskit erilist plaanis pole. Mul on külastus ortopeedile ning nädala lõpus lähme kuuske ostma, aga sellest juba siis lähemalt.