Viis kuud on siin blogis valitsenud vaikus ja tühjus ning veelgi pikemalt pole ühtegi retsepti siia jõudnud. Üritan vaikselt jälle blogilainele saada. Pilte on tehtud rohkem kui küll erinevatest toitudest, aga kuidagi ei jõua neid sorteerida ja siis paar nädalat hiljem tundub asi ka nii kole, et pole enam mõtet seda näidata. Kusjuures sama on ka selle ja järgneva postituse piltidega. See talv on kuidagi masendavalt pime olnud ja head pildid ei tule, kui valgust ei ole. Lisaks olin ma pikalt haige, küll põskkoopapõletik, küll miskit muud ja no ei ole üldse motivatsiooni mingist toidust kuskile kirjutada. Lisaks olid vahel jõulud ning peale jõule olime me mõnda aega Eestis ja siis käisid külalised ja jõudis kätte juba veebruar. Tegin hernesuppi ja tahtsin enne vastlapäeva isegi retsepti üles panna, aga no kas te seda nägite? Ilmselt mitte. Lisaks kõigele sellele streigib mu ahi juba aasta algusest saadik ja üle-eelmine nädal viskas sussid vist lõplikult püsti. Kahjuks keegi teda parandama/ümber vahetama ka veel tulla ei taha.

Aga millega me siis veel tegelenud oleme. No ma sain endale uue Amigurumi raamatu ja usinalt heegeldan, vahepeal ka koon. Eks ma üks hetkl näitan siin ka, mis ma valmis nikerdasin. Minu arust sobib kudumine/heegeldamine ainult sellisesse külmemasse perioodi, sest kes see suvel ikka tahab villase lõngaga mässata. See tuletab meelde, et ma pean oma kudumi ka ära lõpetama, enne kui soojaks läheb. Ahjaa ja siis ma õppisin õmblema vahepeal. Ostsin endale Overlock masina ja olen jätnud kümneid ja kümneid eurosid kallistesse saksa kangapoodidesse. Siiani ma muidugi olen ainult beebi/väikelaste pükse õmmelnud ja tekikotte parajaks ning padjapüüre, mis vastaksid meie erimõõdus patjadele. mingi body või T-särgi õmblemine tundub mulle tülikas ja mõttetu, kuid Noorhärra sai uue mütsi ning meie Janiga peapaelad. Tahaks teha talle ka sellist õhemat trikotaazist kampsunit, aga kahjuks pole õiget/head lõiget veel leidnud. Aga küll jõuab.

Aga, et jutt liiga pikaks ei läheks, siis ma lähen lihapallide juurde. Meie noorhärra on enamasti siiani olnud taimetoitlane ning keeldunud igasugusest lihast mistahes kujul. Kuniks hiljuti sõi ta ära terve pannitäie hakkliha ning ta armastab neid tomatikastmes lihapalle. Üldiselt sööbki ta siis mitu lihapalli ja Jan peab temaga võidu sööma, et talle ka miskit jääks. Seetõttu teen viimasel ajal palle tervest kilost lihast, sest siis saab ka järgmine päev miskit süüa. Kusjuures, väikeseid lihapalle koorekastmes ta ei söö. Need itaaliapärased lihapallid maitsevad aga imeliselt ja ilmselt oma võlu on selles, et need küpsevad mitu-mitu tundi madalal temperatuuril malmpotis. Kindlasti soovitan proovida

Lihapallid

• 1 kg veisehakkliha
• 2 muna
• peotäis värsket basilikumi
• 6 spl riivitud parmesani juustu
• soola
• pipart
• muskaatpähklit
• 1 dl piima
• 1 suurem sibul
• 2 küüslauguküünt

Pane kõik komponendid kaussi (basilikum hakkida) ning sõtku ühtlaseks massiks. Veereta peopesas suuremad pallid (nagu golfipallid või väikesed kanamunad). Prae igast küljest või-õli segus pruuniks ning lisa kastmesse.

Kaste

• 1 sibul
• küüslauguküüs
• 1 liiter tomatimahla
• 1 väike (minipurk/ 1 spl) kontsentreeritud tomatipastat
• 300-400 g viilutatud seeni
• 1-2 dl punast veini
• 2 loorberilehte
• suhkur, sool, pipar
• peotäis basilikumi

Prae sibul võis klaasjaks, lisa küüslauk ja seened. Kuumuta kiirelt läbi, lisa tomatipasta. Seejärel lisa vein, lase korraks keema tõusta ning tomatimahl. Maitsesta soola, pipra ja suhkruga (suhkrut peab panema, muidu jääb kogu värk liiga hapu). Viska sisse loorberilehed ning basilikum. Lase keema tõusta, keera temperatuur alla, et vaikselt podiseks. Lisa praetud lihapallid otse kastmesse.

Ja nüüd tuleb pikk ja raske osa. Ootamine. Lase kogu kastmel koos pallidega madalal tulel natuke irvakil kaane all umbes 3-4h podiseda. Vahepeal käi ja sega natuke, vajadusel riisu rasv kastme pealt ära. Serveeri pastaga.

Kogu selle magusa vahele oleks hea võtta üks (või mitu) ampsu soolast. Jah tõesti, ma teen vahepeal ka soolaseid toite. Need muidugi tavaliselt oma välimusega ei üllata ja kuna süüa tuleb iga päev, siis ei tule mul ka pähe nendest pilti teha. No ühesõnaga siis meie kodused toidud. Ja ei, me ei söö iga päev torte ja kooke. Me ainult veereksime siin (muidugi mõni meist veereb juba mitu aastat). Aga enamasti saab magusat valmistatud mingil puhul - külalised, sündmus, tähtpäev või keegi tellib miskit. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Jan tõi mitu päeva?nädalat? tagasi koju keedetud peete, kui ma olin palunud talle poest noorhärrale juurikaid tuua, mis ei oleks porgand või kartul ja mida saaks püreeks teha. No ütleme nii, et keedetud peeti ei osanud ma oodata. Ja siiani polnud seda ka keegi söönud. Aga kuna keedetud ja vaakumpakendisse pakendatud peet elab üle ka väiksemat sorti sõjad ja tähtaeg kukkus tal alles küll juunis, otsustasin ma temast täna kotlette teha. No koos väherasvase veiselihaga (tegelikult rasvatu veiselihaga). Kotlette mugisid mehed võidu. Noorhärra sõi ära poolteist peedikotletti küüslaugu kastmes. No kastet oli tal seal küll alla ühe teelusika, aga ma ikka imestan, kuhu nad selle toidu panevad. Laiusesse nad kumbki väga ei "kasva". Aga kotlettidest siis:

• 500 g riivitud keedetud peeti
• 500 g veisehakkliga
• 2-3 suurt küüslauguküünt
• üks keskmine sibul
• 2 muna
• riivsaia
• pipart
• 1 tl soola (soovil - tegin pool kogusest ilma soolata. Erilist vahet märgata ei ole, kuna peet on magus juurikas)

Sega kõik ained käega kokku ning mätsi ümarad kotletid. Aseta kotletid küpsetuspaberiga voodertatud ahjuplaadile ning küpseta 20 minutit 200 kraadi juures Poole küpsemise ajal keera kotletid ahjus ringi. Ja valmis nad ongi. Serveeri küüslaugukastme ja kartuliga (sobivad väga hästi ka ilma kartulita, kui pole viitsimist). Sellest kogusest saab umbes 16 kotletti.

Vabandan, kui sõna kotlet siin sada korda valesti on käänatud. Eesti keel ei olnud koolis mu tugevaim aine ja ütleme, et viimase 8 aastaga pole ta ka ilmselt väga paranenud.