Ma ei ole suur "isetegija". Ilmselt olen ma selle jaoks loomult liiga laisavõitu. Aga vahepeal saab huvi laiskusest võitu ning nii mõnigi idee jõuab tegudeni. Alustuseks oleks ilmselt paslik öelda, et see ei ole minu idee. Google, Pinterest jne. on täis pilte erinevatest activity board'idest. Minuni jõudis see idee läbi beebigrupi. Jah, just nimelt, beebigrupp. Keegi jagas seda seal ja nii kui ma seda nägin, pidin ju minagi selle ometi oma pojakesele tegema. Jah, jällegi, mina tahtsin seda teha, ise oma väikeste (okei, suurte) kätega. Seetõttu oli ka Janil keelatud mind väga palju mõjutada (tema kasuks peab ütlema, et ta tuli lagedale väga laheda ideega, mille peale ma ei osanud/julenud alguses möeldagi).

Kui tahvli üldidee on "laenatud", siis see, mis tahvlile sai on minu/meie enda välja mõeldud. Otsustasin kohe alguses, et igast sodi ka pole mõtet peale laduda ja esmapilgul las olla pigem vähem kui rohkem. Minu jaoks oli siinkohal ka oluline kergelt õpetav aspekt ning keelatud aspekt. Nimelt soovisin, et tahvlil oleks lapse jaoks ka arendavaid nn. mänge - et ta teeks vahet magnetil, puidul ja takjaribal ja saaks aru, et kõiki asju ei saa magnetile kinnitad või takjaribale. Samuti lisasime sinna saapapaela, et kui paari aasta pärast vaja õpetada laps lipsu tegema, siis oleks koht, kus harjutada. Keelatud asjadest meeldivad talle tohutult juhtmed ja lülitid. Juhtmeid ei tahtnud ma talle sinna panna, küll aga lisasin köie. Mõtlesime ka mängulisele poolele - selleks sai sisse freesitud? lõigatud? autotee, millega ta saab siis üles alla sõita ning toru, kuhu pall sisse visata. Asjade hoiustamiseks kinnitasime kaks ämbrit.

Kuna me elame kortermajas ja oleme siiski, vähemalt hingest, veel noored, siis ei olnud meil kodus ka kõiki vajalikke tööriistu antud tahvli ehitamiseks. Nii me leppisime kokku külastusnädalavahetuse Jani isa juures, kuhu ma oma kraami kõik kohale tassisin. Ning Jani isaga koos me selle ka valmis meisterdasime, samal ajal kui Jan lapsega tegeles. Mul oli plaan ja idee juba olemas ning asjade paigutamine ja kokkupanek läks üsna kergelt. Eelnevalt olin ma käinud ehitusmaterjalide poes ning IKEAs asju varumas ning kõik ettevalmistused olid tehtud. Kokku läks mu "väike" projekt maksma umbes 70 eurot, aga seda saab ka palju palju odavamalt teha, eriti kui on olemas kelder ja remondist näiteks üle jäänud asju. Me pole remonti teinud ja üleliigseid vidinaid ka kuskl peale lüliti ja jalgrattakella ei vedelenud. Aga mis sest pikast jutust, ma parem näitan pilte (Klikates pildil avaneb galerii, kus saab noolega liikuda)

Noorhärra oli asjast vaimustuses, samuti Jani vennad ja õde. Eriliseks hitiks meie väikemehele on takjapaela külge kinnitatud lauatennisepallid, köis ja jalgrattakell. Viimast ta ise helistada ei oska, aga kui keegi teine seda tema eest teeb, siis on lõbu kui palju. Takjapaela küljest pallide ära sikutamine on ka raske töö ja nõuab tõsist keskendumist. Esmamuljena tundub, et talle väga väga meeldib ning erinevad "atraktsioonid/üllatused" paeluvad teda lausa nii väga, et ta hakkab suurest rõõmust kilkama. Eriti õnnelikuks teeb teda see, kui ta suudab palli takjariba küljest kätte saada

Nagu ilmselt kõigile teada on, siis minu spetsialiteediks on tordid, koogid, küpsised ja muud magusroad. See aga ei tähenda, et ma soolaseid toite üldse teha ei oskaks. Tihti juhtub hoopis nii, et ei taha mitu nädalat/kuud ühtegi tordi/koogitegu ette võtta, vaid tahaks hoopis midagi uut ja põnevat ja soolast proovida. No risotto pole minu jaoks küll enam ammu nii uus ja põnev, aga ma usun, et nii mõnegi teise jaoks on. Risottost võib tihti jääda mulje nagu mingist eriti keerulisest ja kompaktsest roast, aga tegelikult ta seda kohe üldse pole. Ainuke võib-olla niiöelda miinus on see, et temaga peab kogu valmimise aja tegelema. Pluss poolelt, vähemalt meil, on kodus olemas alati kõik vajalikud toorained ühe hea risotto valmistamiseks ning tihti ei lähe selle valmistamiseks rohkem kui 25 minutit.

Eks nagu igal teisel inimesel, on ka minul vaimuvaeseid aegu, kus võiks hommikuks, lõunaks ja õhtuks süüa ainult võileibu. Kahjuks nii see enam ei lähe, kuna noorhärra tahab ka midagi süüa ja võileiva jaoks on ta veel päris noor. Antud retseptini jõudsin poes süüa ostes, kui Jan mult igal sammul uuris, et mis me järgmine nädal ikka süüa teeme ja kas ma ikka tean, et mu peedid seisavad külmkapis juba mitu nädalat. Esmalt pakkusin ma välja peedisupi idee, mis kiirelt maha laideti. Nimelt polevat supp mingi toit. Ja siis jäigi üle ainult ahjupeeti teha.

Antud retsepti pole ma kuskil maha vehkinud ning võin suures osas enda omaks lugeda. Ka ei tee ma päris klassikalist risottot, vaid natuke kalorivaesemat varianti oma kaloririkkast suurest vennast ehk siis toorjuustuga. Antud kogus on sobilik neljale inimesele ning valmib koos ettevalmistusega umbes 40 minutiga.

AHJUPEET

Esmalt valmista ette ahjupeet. Selleks on sul vaja:

• 2-3 suuremat toorest peeti
• rapsi-või päevalilleõli
• soola
• pipart
• 1 tl fariinsuhkurt
• valgeveiniäädikat

Eelsoojenda ahi 200 kraadini. Koori peet ja lõika kuubikuteks. Pane peet ahjuvormi või plaadile, lisa kõik ülejäänu peale veiniäädika. Sega ning küpseta 20 minutit. Nüüd lisa natuke valgeveiniäädikat ning küpseta veel umbes 10 minutit. Peet peaks ahjust tulles olema al dente ning krõmpsuma hamba all.

RISOTTO TOORJUUSTUGA

• ~250 g risottoriisi
• 1 suurem sibul
• 1 dl valget veini
• puljongit (1-1,5 liitrit umbes)
• spl võid
• 100 g Philadephia väherasvast või tavalist toorjuustu (ilmselt mõni teine tootja sobib ka)

Haki sibul väikesteks tükkideks. Kuumuta poti põhjas või ning prae selles sibul klaasjaks. Lisa risottoriis, sega ning kuumuta korraks läbi. Nüüd lisa pidevalt segades valge vein ja oota, kuni alkohol välja aurustub ning riis veini endasse imab. Sellest hetkest alates, peaks riisi pidevalt segama, kõige parem oleks puulusikaga, sest see ei lõhu riisiteri nii palju. Nüüd tuleb hakata vähehaaval lisama puljongit. Alguses võib panna terve kulbitäie ning kui on näha, et vedelik imendub aeglasemalt, siis peaks panema vähem. See protsess võtab aega kuskil 15 minutit. Kui sulle tundub, et riis ei ime enam nii palju vedelikku sisse, siis edasi teen mina maitsmismeetodil. See tähendab, et iga natukese aja tagant ma proovin paari tera, kas nad on valmis. Risottot ei tohiks üle keeta, sest siis on tulemus nagu riisipuder. Riis ei tohiks olla ka kõva, kuid peaks säilitama oma kuju. Kui sulle tundub, et riis on pehme ja risotto valmis, siis võta tuli alt ära ning lisa toorjuust. Selleks ajaks on ka ahjupeet juba küpsenud. Sega peeditükid risotto sisse ning serveeri kitsejuustuga.

PEEDIKRÕPSUD

Kui sul on kodus peeti liiga palju, siis võid sellest valmistada peedikrõpsud. Ja minu arvates on nad imemaitsvad - kergelt magusad, krõmpsud ja soolakad. Segane, ma tean, aga täiesti kindlalt proovimist väärt.

Peedikrõpsude valmistamiseks koori peet ning viiluta õhukesteks viiludeks. Ma sain terava kööginoaga küllalt hästi hakkama, aga appi tuleb ka ilmselt juurviljakoorija, mandoliin või riiv. Igatahes, tupsuta viilutatud peedid köögipaberiga kuivaks ning pane kaussi. Sinna kaussi pane ka natuke oliivõli ning soola. Samuti võib sinna vastavalt maitse-eelistustele lisada küüslauku, tsillit, ürte jne. Nüüd lao aga peediviilud üks haaval ahjuplaadile ning pane eelsoojendatud ahju pöördõhuprogrammiga 220 kraadi juurde küpsema. Küpsetusaeg on umbes 20-30 minutit. Mina soovitaks krõpsudele aegajalt pilgu peale visata, kipuvad teised kiirelt kõrbema minema ja siis on krõpsust tolku mala. Jahuta ja naudi

Aasta on alanud kuidagi eriti kiiresti ja ma olen enam kui kindel kalendrisse vaadates, et ka järgnevad kuud kaovad kui tina tuhka. Aga veebruar oli siin noorhärrale arengulises mõttes vägagi edukas kuu ning minule enam mitte nii lõõgastav, kui viimased kaheksa kuud temaga. Ja viimase kuuga sai meile ka selgeks, et meie väike, tore, rahulik pojake on tegelikult üks eriline paskaak ja rambo. Eks ma pean temaga mingisse beebiringi minema, et ta ei oleks selline kadekops ning roniks teistele beebidele pähe. Siiani on ta olnud keskmisest rahulikum ning vaadanud teisi beebisid suu ammuli, aga tundub, et koos liikumisvõimaluste avardumisega, on tulnud ka mõned muud oskused.

Beebigrupis?!?! jagati mingit activity board pilti, kus oli tavaliselt puidust alusele kruvitud igasuguseid lapse jaoks põnevaid asju, mida ta tegelikult kodus väga puutuda ei tohi ilmselt. No seal oli lüliti, WC-paberi hoidja, igas uksehinged ja muu sarnane, kruvitavad rattad jne, põhimõtteliselt, kõik, mida ehitusmaterjalide poest leida võib. Ja no siis muidugi, kus ma teistest maha jään. On ka minul vaja üks selline kokku panna ning seetõttu said eelmine nädal juba mitmeid kordi ehitusmaterjalide poes vajaliku kraami järgi käidud. Kui ma selle ükskord valmis saan, siis ma jagan kindlasti tulemust ka siin.

Veebruar on ka möödunud erilise küpsetamise ja üldse kokkamise tähe all. Terve eelmise nädalavahetuse sai vaaritatud igasuguseid soolaseid ja magusaid asju. Ja pilti ma ei jõudnudki teha, sest külalised lõid kahvli kiiremini sisse kui ma reageerida jõudsin ja noh väga palju ei aidanud ka see fakt, et mul tuli alles järgmine päev meelde, et ma oleks pidanud pilti tegema. Nojah.

Sellest tulenevalt jõudsin ma eile öösel selgusele, et mul tuleb lisaks meisterdamistahvli projektile märtsis veel üks suurem projekt ette võtta. Nimelt mina, kui igavene magusahammas, otsustasin loobuda magusast terveks kuuks. Ma tegelikult otsustasin loobuda suhkrust, aga no siis ma olen juba praegu alt läinud, sest minu kodune rukkileib sisaldab ka paari lusikat suhkurt, et hapusust maha tõmmata. Aga ma võtan seda kui iseloomu trenni. Ilmselt läheb väga keeruliseks, kuna ka märtsis on juba ette näha nii mitu torditegu kui ka ema sünnipäev ja lihavõtted. Viimast tähistatakse Saksamaal tohutu hulga šokolaadiga. Eks näis, kuidas see ettevõtmine läheb Üritan ka seda kuu lõpus kajastada.