No sest täna on laupäev ja kõik saavad poodi pühapäevahommikuste pannkookide jaoks materjali ostma minna. Lisaks on need ühed väikelaste lemmikpannakad. Testitud! Sobivad nii 8 kuusele kui ka pooleteise aastasele ja hea maitsa lasevad ka suuremad. Lisaks saab sinna igast asju ära peita, mis inimestele ei meeldi - no näiteks keefir ja odrajahu. Aga kust tuli idee. Ma olen enne teinud tatrajahust ja keefirist sarnaseid pannkooke, kuid minu jaoks on tatrajahul väga tugev spetsiifiline maitse ning odrajahu sobib tegelikult selle komboga ülihästi. Ma kutsusin veebruaris mõned sõbrad pühapäevahommikusele pannkoogi-brunchile. Kahjuks käis torm enne üle, kui pilte teha jõudsin, aga nojah. Ning selle tarbeks otsustasin proovida ka odrajahust pannkooke. Lisaks pakkusin singi - juustu täidisega creppe, tavalisi õhukesi creppe ning neid kohevaid rasvas praetud lusikapannkooke. Ilmselt ei pea mainima, et kolm tundi pannkooke küpsetades kadusid need kiiremini, kui keegi oleks osanud oodata.

Odrajahu pannkoogid

• 3 muna
• 500 ml keefiri
• soola
• tl suhkurt
• odrajahu (100-200 g)
• 1/2 tl söögisoodat

Klopi munad lahti ning lisa keefir, sega, lisa sool-suhkur. Edasi pane tunde järgi jahu. Üldiselt ei tohiks taigen liiga paks jääda ning pigem pane alguses vähem. Jahuga samal ajal lisa ka sooda. Küpseta keskmisel temperatuuril, esimene pannkook võitatud pannil, ülejäänud küpsevad ka kuival. Lase hea maitsta.

Serveeri koos puuviljasalati ning vahukoorega. Lisaks sobib sinna juurde ka imehästi mustsõstra või vaarikamoos. Jan ning tema vend eelistasid neid süüa hoopiski nutella ja banaaniga

Viis kuud on siin blogis valitsenud vaikus ja tühjus ning veelgi pikemalt pole ühtegi retsepti siia jõudnud. Üritan vaikselt jälle blogilainele saada. Pilte on tehtud rohkem kui küll erinevatest toitudest, aga kuidagi ei jõua neid sorteerida ja siis paar nädalat hiljem tundub asi ka nii kole, et pole enam mõtet seda näidata. Kusjuures sama on ka selle ja järgneva postituse piltidega. See talv on kuidagi masendavalt pime olnud ja head pildid ei tule, kui valgust ei ole. Lisaks olin ma pikalt haige, küll põskkoopapõletik, küll miskit muud ja no ei ole üldse motivatsiooni mingist toidust kuskile kirjutada. Lisaks olid vahel jõulud ning peale jõule olime me mõnda aega Eestis ja siis käisid külalised ja jõudis kätte juba veebruar. Tegin hernesuppi ja tahtsin enne vastlapäeva isegi retsepti üles panna, aga no kas te seda nägite? Ilmselt mitte. Lisaks kõigele sellele streigib mu ahi juba aasta algusest saadik ja üle-eelmine nädal viskas sussid vist lõplikult püsti. Kahjuks keegi teda parandama/ümber vahetama ka veel tulla ei taha.

Aga millega me siis veel tegelenud oleme. No ma sain endale uue Amigurumi raamatu ja usinalt heegeldan, vahepeal ka koon. Eks ma üks hetkl näitan siin ka, mis ma valmis nikerdasin. Minu arust sobib kudumine/heegeldamine ainult sellisesse külmemasse perioodi, sest kes see suvel ikka tahab villase lõngaga mässata. See tuletab meelde, et ma pean oma kudumi ka ära lõpetama, enne kui soojaks läheb. Ahjaa ja siis ma õppisin õmblema vahepeal. Ostsin endale Overlock masina ja olen jätnud kümneid ja kümneid eurosid kallistesse saksa kangapoodidesse. Siiani ma muidugi olen ainult beebi/väikelaste pükse õmmelnud ja tekikotte parajaks ning padjapüüre, mis vastaksid meie erimõõdus patjadele. mingi body või T-särgi õmblemine tundub mulle tülikas ja mõttetu, kuid Noorhärra sai uue mütsi ning meie Janiga peapaelad. Tahaks teha talle ka sellist õhemat trikotaazist kampsunit, aga kahjuks pole õiget/head lõiget veel leidnud. Aga küll jõuab.

Aga, et jutt liiga pikaks ei läheks, siis ma lähen lihapallide juurde. Meie noorhärra on enamasti siiani olnud taimetoitlane ning keeldunud igasugusest lihast mistahes kujul. Kuniks hiljuti sõi ta ära terve pannitäie hakkliha ning ta armastab neid tomatikastmes lihapalle. Üldiselt sööbki ta siis mitu lihapalli ja Jan peab temaga võidu sööma, et talle ka miskit jääks. Seetõttu teen viimasel ajal palle tervest kilost lihast, sest siis saab ka järgmine päev miskit süüa. Kusjuures, väikeseid lihapalle koorekastmes ta ei söö. Need itaaliapärased lihapallid maitsevad aga imeliselt ja ilmselt oma võlu on selles, et need küpsevad mitu-mitu tundi madalal temperatuuril malmpotis. Kindlasti soovitan proovida

Lihapallid

• 1 kg veisehakkliha
• 2 muna
• peotäis värsket basilikumi
• 6 spl riivitud parmesani juustu
• soola
• pipart
• muskaatpähklit
• 1 dl piima
• 1 suurem sibul
• 2 küüslauguküünt

Pane kõik komponendid kaussi (basilikum hakkida) ning sõtku ühtlaseks massiks. Veereta peopesas suuremad pallid (nagu golfipallid või väikesed kanamunad). Prae igast küljest või-õli segus pruuniks ning lisa kastmesse.

Kaste

• 1 sibul
• küüslauguküüs
• 1 liiter tomatimahla
• 1 väike (minipurk/ 1 spl) kontsentreeritud tomatipastat
• 300-400 g viilutatud seeni
• 1-2 dl punast veini
• 2 loorberilehte
• suhkur, sool, pipar
• peotäis basilikumi

Prae sibul võis klaasjaks, lisa küüslauk ja seened. Kuumuta kiirelt läbi, lisa tomatipasta. Seejärel lisa vein, lase korraks keema tõusta ning tomatimahl. Maitsesta soola, pipra ja suhkruga (suhkrut peab panema, muidu jääb kogu värk liiga hapu). Viska sisse loorberilehed ning basilikum. Lase keema tõusta, keera temperatuur alla, et vaikselt podiseks. Lisa praetud lihapallid otse kastmesse.

Ja nüüd tuleb pikk ja raske osa. Ootamine. Lase kogu kastmel koos pallidega madalal tulel natuke irvakil kaane all umbes 3-4h podiseda. Vahepeal käi ja sega natuke, vajadusel riisu rasv kastme pealt ära. Serveeri pastaga.

Viimane postitus on tehtud kuu aega tagasi. Ka arvuti tervitas mind jälle, et ma üle kuu aja olen suutnud ta tööle vajutada. Teate, kohe ausalt pole olnud viitsimist ja tahtmist ja igast muud asjad on ka vahele tulnud. Loodan, et nüüd see mõõnaperiood hakkab taanduma ja postitusi hakka jälle tulema. Aga kuna ma pilte ei viitsi "töödelda", siis kirjutan niisama.

Hetkel ootan juba vist mitu tundi, et kaamerast pildid kõvakettale pandud saaks ja siis peab neid hakkama ka sorteerima. Jani emal on siin traditsioon teha kalendreid ja iga aasta peame talle 10 pilti saatma. Ja viimati tegime me pilte vist aprillis kui hiinas käisime Saab siis ainult reisipilte meist. Suvel kui Eestis olime, siis meil kaamerat kaasas polnud ja ma pole ka kõige tragim piltide tegija telefoniga ja siis nende arvutisse panemine jne. Ütleme ausalt, ei viitsi.

Sepembri lõpus hakkas meil sünnipäeva kuu ning see kestis kuni oktoobri lõpuni ja nüüdseks pole vist veel kõikidel jõudnud käia. Algab see trall 21.september ja lõppeb Halloweenil. Siis võib kindel olla, et viimnegi kui nädalavahetus on planeeritud mingi peoga kuskil. Endi sünnipäevasid me see aasta ei pidanud. Ja otsustasime ka, et jõuluks üksteisele kinki ei tee, vaid ostame elutuppa vaiba. Ma juba niiiiiii niiiii kaua tahan vaipa. Jan minu vaimustust vaipadest muidugi ei jaga, aga mis tal üle jääb. Mul on välja valitud üks kollane IKEA täisvillane vaip, mis sobib nii kardinate kui diivaniga.

Noorhärra käib siin vahelduva eduga lasteaias. Tihti on nii, et nädal-kaks lasteaias ja siis nädal kodus. Saksa lasteaias ju nohu ja köha haiguseks ei loeta ja koguaeg kuskil keegi läkastab või nina jookseb. Ja siis sinna otsa tulevad need vanemad, et mu lapsel väike palavik, ma ikka tõin ta täna või et tal eile diagnoositi keskkõrvapõletik, aga no mis see siis ikka on või mu laps oksendas öö läbi ja täna on kõht lahti, aga ma pean tööle minema. Ahastus tekib lausa. Vähe sellest, et noorhärra seda kõike põdema peab, siis toob ta selle koju meile ka. Ma olin ääretult tänulik kolmepäevasele oksendamistõvele ning nädala pärast sinna otsa saadud põskkoopapõletikule, millest ma siiani pole lahti saanud ning endiselt kõnnin kikivarvul, et pea ei kumiseks.

Lisaks siin haigena voodis lamades mõtlesin ma välja, miks neil kõikidel tatt lippab. Jalutan mina siis ükspäev rahulikult lasteaeda härrale järgi ja vaatan juba kaugelt, et aken mänguruumis on pärani lahti ja tuled põlevad. Mõtlesin siis, et ei tea, kus need lapsed on. Kohtusin veel ühe teise emaga, kes oli just oma pojaga lahkumas ja rääkisime paar sõna, vedasi käru keldrist välja, võtsin ennast riidest lahti, sest seal on niiii palav alati ja läksin rühma. Aken oli endiselt pärani lahti, kasvatajad istusid akna ees ja lapsed mängisid rahulikult põrandal. Õues paar kraadi. Oleks pidanud midagi sellel hetkel ütlema, aga otsustasin esmalt kodus arutada, et äkki see saksamaal tavaline, et niimoodi "tuulutatakse".

Igatahes täna Jan siis kasvatajatega sellest ka vestles, et tema arvastes ei ole see normaalne ja kui vaja tuulutada võiks lapsed ikka kuskile teise tuppa viia. Kasvatajad olid, et aga siin on nii palav ja see ainult kaks minutit. No tutkit brat, mingist kahest minutist pole juttu. Keeraku kütet maha siis, kui on keskküte, siis iga pool, kui koguaeg palav on. Aga nemad väidavad, et nemad lapsi ei külmeta. Ma käskisin Janil ka sõnad peale lugeda, et kui noorhärra õue läheb, siis kindad käes, müts peas ja sall kaelas. Muidu nad peale mütsi väga midagi ei taha panna. Eks näis, kas olukord muutub, ma kindlasti jälgin seda akna asja ja hakkan kasvõi keset päeva ekspromt sealt mööda jalutama.

Aga natuke helgematest teemadest veel, et noorhärral oli siin esimene lasteaiapidu vahepeal. Kahjuks neil selliseid ägedaid tantsu ja laulu ja ringmänguga kontsert-pidusid ei ole nagu mina lasteaiast mäletan, aga noh, eks ma pean siis selliste pidudega leppima. Hingedepäeval oli neil laternafestival koos lastedisko ja lõkke ja koogipuhvetiga. Kahjuks hakkas vihma sadama ja meie jaoks lõppes see üritus kiiremini, kui oleksime tahtnud, aga vihmast külmetada ka ei soovinud. Samas meie väike söödik sai oma koogitüki nahka pandud ning õues joostud ja ega ta muud soovida ei olekski osanud. Laternast oli tal täiega ükskõik. Järgmisena tuleb detsembris, juba kuu aja pärast rühmas väike jõulupidu, aga selle kohta meil infot rohkem veel ei ole.

Kirjutasin küll alguses, et ei viitsi pilte otsida, aga leidsin kolm sobivat ka siia postitusse Tsaupakaa ja järgmise korrani