Minu Berliin logo Minu Berliin
March 20, 2016 by Helen Flag for language [ee]
Minu pere ja muud loomad ehk viimase aja hobi
Minu pere ja muud loomad ehk viimase aja hobi

Käsitöö ja mina pole kunagi olnud eriti sina peal. Seda kuni viimaste aastateni kui midagi juhtus. No ma täpselt ei tea, mis see oli, mis juhtus, aga ma hakkasin sokke kuduma ja siis juba kampsuneid. Huvitusin üha enam kudumisest ning nii mõnigi sai mütsi või salli või jumal teab mille endale. Ja sügisel ostis/kinkis Jan mulle heegeldatud loomade tegemise raamatu. Ta tahtis seda mulle sünnipäevaks osta, aga kuna me olime parjasjagu Eestis ja lõng on siin/seal nimelt palju odavam ja kvaliteetsem, siis sündis ka otsus, et raamat jääb minuga ja ma saan endale tagavara varuda. Raamat, mille ta ostis oli Mari-Liis Lille "Võluväega mänguasjad" ja noh, mis ma oskan kosta, see on täiega oma raha väärt.

Aga selleks, et olevikust rääkida, tuleks esmalt ilmselt minevikku piiluda. Kui ma kunagi ammu-ammu lasteaias käisin ja esimeses klassis, siis mulle tohutult meeldis heegeldada. No siis ma muidugi arvasin ka, et heegeldamine piirdub keti heegeldamisega. Ma mäletan, kuidas ma ikka ööd ja päevad seda ketti heegeldasin ja lõpuks oli mul seda oma mitukümmend meetrit paberile kleepida. Nii palju polnud muidugi vaja. Järgmine mälestus käsitööst on kuskilt algklassidest, kus me pidime kooli kaasa võtma vatti ja kaks sokki. Ja sellest sokist tegime me sokikoera. Ma mäletan, et ta meeldis mulle niiväga, et ma tegin kohe kodus mitu tükki veel. Kuid kui keegi mult praegu küsiks, kuidas sokist koer teha, poleks mul õrna aimu ka mitte.

Mitte küll sokkidest tehtud koer, aga sokikoer siiski ;)
Mitte küll sokkidest tehtud koer, aga sokikoer siiski 😉

Edasi jätkus käsitöö alane haridus juba põhikoolis, 5-9. klassis. Ma mäletan viiendast klassist, et see aasta oli mulle käsitööliselt soodne aasta. Kudusime vist salli, heegeldasime ringseid pajalappe, tikkimises õppisime ristpistet ning õmblesime kas patja või põlle. Ja no kokandus on mulle koguaeg meeldinud ning seal olin ma alati "pereema", kes sai oma grupi tööd koordineerida ja juhendada. Ka õmblemine meeldis mulle ning seal olin ma kärme ja päris hea. No enam ma väga üldse õmmelda ei oska, aga see pole praegu teema. Ainult kui töö ülesanne oli õmmelda padi ning kõik klassikaaslased tegid ilusad suured kohevad padjad, siis mina sain oma padja sisse ainult kaks kihti õhukest porolooni vms, ehk siis mul tuli diivanipadja asemel esitada toolipadi. Selles saan ma süüdistada ainult oma ema 😃

Kudumine mulle väga ei istunud. Ma tean, et see salli kudumine oli üks igavene piin ja võttis terve igaviku. Lisaks pöörasin ma teda ilmselt ka koguaeg valetpidi ning servad ei tulnud ilusad ja silmuselised. Ma mäletan, et ma lasin vahepeal vanaemal kududa 10 cm, aga no see oli ikka nagu siga ja kägu. Ta oleks võinud mulle terve salli ära kududa. Peale salli oli vaja kududa sokid. No sellest ma parem üldse ei räägi, kuidas mul üks sokk oli teisest kaks korda suurem ning ühel neist jooksis silm või paar ka. Ilmselgelt hea hinnet ma selle eest ei saanud ja see võis olla ainuke kord mu elus, kui mul oli tunnistusel kolm - käsitöö. See eest järgmisel aastal kootud kindad olid väga ilusad ning tädi kasutas neid koeraga jalutades. Kudumise lõputööks oli kampsun. No minu arvates ei lase ükski täie mõistuse juures olev inimene tänapäeval 8nda klassi õpilasel kampsunit kududa. See võttis megakaua ja ma mäletan seda kui eilset, et päev enne tähtaega kudusin ma öösel kampsunile varrukaid ja mingi imeliku krae. Hommikul kooli jõudes hakkasin ma kampsunit kokku õmblema ja kuigi mul ei olnud vähimatki aimu kuidas, siis kokku ma ta sain. Kampsuni eest sain nelja. Klassiõde otsutas selle hindamiseks enda selga panna ja talle oli õlgadest lai.

Noorhärrale kootud kampsun - varruka ääred ja krae pärlkoes. Pole paha või mis? :)
Noorhärrale kootud kampsun - varruka ääred ja krae pärlkoes. Pole paha või mis? 🙂

Tikkimist ma jälestan. Mingil määral siiani, sest see oskus on vajalik loomadele ninade, suude, silmade ja jumal teab mille pähe tegemiseks. No ma ei ole selles üldse hea. Esimene aasta oli tore, ristpiste. No seda oskan ma ka praegu teha ja ilmselt oli see mu ainuke viis tikkimises. Edasi oli vaja teha mingeid lillesid ja muhu tikandeid, pilutamist ja kes teab veel mida. Tunne oli küll selline, et aasta- aastalt lähevad mu oskused aina halvemaks. Ja heegeldamisest ma peale pajalappide midagi ei mäleta. Ega ilmselt me palju ei heegeldanud ka, seal ei ole erilisi oskusi vaja, kui ahel- ja õhksilmust teha oskad.

Ja nüüd oleme jõudnud siis ringiga algusesse. Peale 9ndat klassi ei teinud ma kuni ülikooli lõpetamiseni midagi. Kuid siis tuli valgustus peale ning tekkis huvi kudumise vastu. Sai kootud sokke igas suuruses ning ka Janile kampsun. Mütsid-sallid pealekauba. Ning ilmselt seoses noorhärra sünniga tärkas mul huvi teha amigurumi tehnikas mänguasju. Amigurumi tehnika pärineb Jaapanist ja tähendab ringset heegeldamist. Kui põhisilmust teha oskad, siis saab iga üks sellega hakkama. Esialgu on keeruline, vähemalt mul oli, käte ja jalgade ja kõrvade õigele kohale kinnitamine, nii et nad tunduksid paraleellselt ja ühes kohas. Mitte, et üks käsi on cm üleval pool kui teine jne. Aga selle peale öeldakse, et harjutamine teeb meistriks. Pealegi avastasin ma, et triibuliste loomade puhul on seda lihtsam teha. Noorhärrale nad väga meeldivad/maitsevad ning olen juba paar tükki ka kingituseks meisterdanud. Lisaks ootavad paljud veel oma korda ning nii mõnigi kingitus on veel tegemata. Niiet lõpetuseks, ka kõige halvemast käsitöölisest võib üks päev saada juba päris osav. Ära heida meelt!


Tere!

Me

Mina olen Helen ja see siin on minu blogi :) Üritan kirjutada enda ja oma pere igapäevaelust ning sekka tuua ka kulinaarsed postitused. Võib juhtuda, et vahepeal on mõni postitus ka inglise keeles.



Trending tags