Aasta on alanud kuidagi eriti kiiresti ja ma olen enam kui kindel kalendrisse vaadates, et ka järgnevad kuud kaovad kui tina tuhka. Aga veebruar oli siin noorhärrale arengulises mõttes vägagi edukas kuu ning minule enam mitte nii lõõgastav, kui viimased kaheksa kuud temaga. Ja viimase kuuga sai meile ka selgeks, et meie väike, tore, rahulik pojake on tegelikult üks eriline paskaak ja rambo. Eks ma pean temaga mingisse beebiringi minema, et ta ei oleks selline kadekops ning roniks teistele beebidele pähe. Siiani on ta olnud keskmisest rahulikum ning vaadanud teisi beebisid suu ammuli, aga tundub, et koos liikumisvõimaluste avardumisega, on tulnud ka mõned muud oskused.

Beebigrupis?!?! jagati mingit activity board pilti, kus oli tavaliselt puidust alusele kruvitud igasuguseid lapse jaoks põnevaid asju, mida ta tegelikult kodus väga puutuda ei tohi ilmselt. No seal oli lüliti, WC-paberi hoidja, igas uksehinged ja muu sarnane, kruvitavad rattad jne, põhimõtteliselt, kõik, mida ehitusmaterjalide poest leida võib. Ja no siis muidugi, kus ma teistest maha jään. On ka minul vaja üks selline kokku panna ning seetõttu said eelmine nädal juba mitmeid kordi ehitusmaterjalide poes vajaliku kraami järgi käidud. Kui ma selle ükskord valmis saan, siis ma jagan kindlasti tulemust ka siin.

Veebruar on ka möödunud erilise küpsetamise ja üldse kokkamise tähe all. Terve eelmise nädalavahetuse sai vaaritatud igasuguseid soolaseid ja magusaid asju. Ja pilti ma ei jõudnudki teha, sest külalised lõid kahvli kiiremini sisse kui ma reageerida jõudsin ja noh väga palju ei aidanud ka see fakt, et mul tuli alles järgmine päev meelde, et ma oleks pidanud pilti tegema. Nojah.

Sellest tulenevalt jõudsin ma eile öösel selgusele, et mul tuleb lisaks meisterdamistahvli projektile märtsis veel üks suurem projekt ette võtta. Nimelt mina, kui igavene magusahammas, otsustasin loobuda magusast terveks kuuks. Ma tegelikult otsustasin loobuda suhkrust, aga no siis ma olen juba praegu alt läinud, sest minu kodune rukkileib sisaldab ka paari lusikat suhkurt, et hapusust maha tõmmata. Aga ma võtan seda kui iseloomu trenni. Ilmselt läheb väga keeruliseks, kuna ka märtsis on juba ette näha nii mitu torditegu kui ka ema sünnipäev ja lihavõtted. Viimast tähistatakse Saksamaal tohutu hulga šokolaadiga. Eks näis, kuidas see ettevõtmine läheb Üritan ka seda kuu lõpus kajastada.

Head sõbrapäeva kallid sõbrad

Pole pikalt niisama kirjutanud ja noh, tegelt ega mul pole ka väga millesti kirjutada. Ilmselt tuleb seetõttu rohkem retseptipostitusi, kus siis paari sõnaga saab ka mainitud, millega me tegeleme, enne kui ma õige teemani jõuan

Aga sõbrapäev või siis ka valentinipäev on selline päev meie peres, mida me ei tähista eriti. Tegelikult kui aus olla, siis peale sünnipäevade ja jõulude me ei tähista väga midagi ja noh kingituste tegemises oleme me üldse lootusetud. Noh vahepeal. Igatahes on meil vaikiv reegel, et kinke ei tee ja no minu kingitus Janile on peaaegu alati midagi söödavat, sest asju tal ju ometi vaja ei lähe. Ei saa nende sisse siin ka ära uppuda, arvestades, et noorhärra mänguasja kast on pilgeni täis ja ajab üle ääre ning ise ta pole veel kaheksa kuunegi. Tegelikult juba ülehomme on. See selleks. Jan üllatas mind täna väikese surpriisiga. Enne kui ma sellest räägin, pean ma ära mainima, kuidas ta hommikult teatas, et ma üritan kööki täita võimalikult paljude erinevate toiduainetega. Selleks on siis pea kuute eri sorti jahud ning ka erinevad suhkrud/looduslikud magustajad jne. Täna lisandus minu kollektsiooni tänu Janile siis kuus erinevat soola. Nüüd võib tõesti öelda, et köök on täidetud soola, jahu ja suhkruga, igal ühel oma otstarve ja koht.

Soolalemb nagu ma olen, olin ma selle kingituse üle muidugi väga õnnelik. Kahjuks või siis hoopis õnneks viimasel ajal ma toitu väga palju soola ei lisa, võimalusel üldse mitte. Ja seda muidugi noorhärra pärast, kes arvas, et püreesid tema enam ei söö (vähemalt kõiki soolaseid, magusad puuviljapüreed ja pudrud sobivad endiselt), aga seda, mis emal-isal taldrikul, sööks küll. No ja nii ma peangi kohandama meie igapäevase toidulaua sobilikuks ka noorhärra jaoks. Ja see tähendab ka soola ja suhkru suuremat vältimist toidus, vähemalt, tema omas. Aga jah, tegelikult tahtsin ju hoopis kirjutada, millised soolad siis pakendis olid. Seal oli kuus erinevat soola kuuelt erinevalt kontinendilt: Kalahari kõrbesool, Tiibeti sool, punane Hawaii sool, Meresool, Utah magus sool, Boliivia rose sool. Eks ma mingi hetk nuputan välja, kus ja millal neid kasutada ning ütlen teilegi

Tulles tagasi noorhärra juurde, siis ta hakkas meil "ootamatult" roomama. No ma saan aru, et ta on võib-olla kohati aeglasem kui ülejäänud beebid, aga tema mobiilsus tuli meile ootamatult. Tegelikkuses on ta vist kõik need jooned minult pärinud - magab nagu nott (Jan olevat beebina unetu olnud ja ega ta nüüdki palju und ei vaja), vedeleks sellili voodis kui saaks, kui miski on liiga kaugel, siis leidis ta endale uue huviobjekt, millega mängida. Enne minekut hindab ta ilmselt shansse, et kui suur on võimalus, et ta jõuab soovitud objektini (üldiselt juhe) enne mind või et kui suur on võimalus, et tal sellega mängida lastakse. Üldiselt kui shansid on nadid, siis ta ei hakka üritamagi. Lisak sõltumata sellest, et väikesel hambaid endiselt ei ole, et tohi talle toitu ka püreeks teha. Oma hambutute igemetega närib ta iga viimsegi tüki hoolega läbi enne kui selle alla neelab. Gurmaaniks sündinud. Köögis istub ta ka minuga ja vaatab hoolega, kuidas ma süüa teen. Kes teab, äkki 18 aasta pärast on meil oma tiim MKRis

See toob mind meie hommikusöögi juurde, milleks olid täna pannkoogid keefiri, tatra- ja täisterajahuga. Ma üldiselt pole väga alternatiivi armastaja, aga no need pannkoogid kannatavad ka ilma moosi ja muuta süüa ning maitsevad üldse hästi. Jah, noorhärra sõi ka neid. Jah, ilma hammasteta. Jah, seal on gluteeni ja muna. Jah, see on saksas täiesti normaalne. Lastele soovitatakse anda kõiki toite proovida (peale suhkru) alates viiendast elukuust. Meie läheme naudime oma lõunasööki (noorhärra sööb ka seda) ning seniks ilusat päeva jätku.

Alles aasta algas ning juba on selle aasta esimene kuu läbi. Kuhu ta küll kadus? Jõulude ja aastavahetuse vahepeal tuli idee teha mulle oma kodulehekülg ning viia blogi sinna üle. Jan tegeles sellega vist terve jaanuari. Tegelikult ilmselt mitte. Keegi peab tööl ka käima Aga siin ta siis nüüd ongi, päris enda oma ja ma saan mingil leheküljel oma isiklikule administraatorile ülesandeid jagada, mida ma veel näha tahaks. Nojah, see selleks. Millega me siis hakkama oleme saanud?

Aasta algas külmetuste lainega. Esmalt sai noorhärra kuskilt nohu ja siis ma võtsin selle üheks päevaks üle, no võib-olla kaheks. Ja siis jäi Jan haigeks ning pikendas sellega oma puhkust ning samal ajal tuli meile vanaema nädalaks külla. Vanaema tulek tähendab üldiselt seda, et kodus veedame me võimalikult vähe. Kuna jaanuar on ka allahindluste kuu ning siin ikka hinnatakse asjad alla, siis sai ka päris mitu korda ostlemas käidud, küll peamiselt Janile. Üldse tundub mulle praegu, et jaanuar oli meie jaoks suur ostlemise kuu. Spontaanne käik mööblipoodi kulmineerus uute söögilauatoolide ning uue diivaniga. Aga no Jani vana IKEA diivan on ka oma elu ära elanud ning juba hädasti nõudis väljavahetamist.

Samuti sai algust tehtud pikema protsessiga "Noorhärra kolib oma tuppa". Jan oleks selle umbes poole tunniga ära lahendanud, aga no meil oli päris mitu tagasilööki. Ilmselt nendest kõige olulisem on see, et mina ei ole selleks veel päris 100% valmis. Kui ta kell 5 hommikul laulma hakkab, siis olen ma selleks 120% valmis, aga üldiselt mitte. Täna hommikul äratas ta meid näiteks kell pool 9 tõmmates oma mängukella?! spieluhr'i mängima ning nii me siis kolmekesi seda unelaulu kuulasime. Tegelikult otseseid takistusi tema kolimiseks ei ole. Jaanuaris sai soetatud lõpuks ka suur riidekapp magamistuppa ning nüüd saab asjad kuskile ära panna. Noorhärra toas ootab kirjutuslaud ära viimist ning ma lubasin puidust riiuli ka ära värvida tema raamatute jaoks. Ega alguses tal rohkem mööblit vaja ei olegi. Kunagi ammu sai tehtud kompromiss, et kui magamistuppa tuleb riidekapp, siis peab Karl oma tuppa ära kolima. No see selleks. Lisaks oli ta meil siin viimastel päevadel pea 40 kraadises palavikus. Pärast seda väikest haigusepuhangut ilmnesid aga uued oskused ning tundub, et meie niisama logelemise rööm hakkab läbi saama ning noorhärra on avastanud, et ta saab ka ise vajadusel edasi liikuda.

Kui noorhärra tuba päris valmis saab, siis ma panen mõne pildi ka. Seniks jätan ma siia selle: