Järjekordselt möödus nädalavahetus linnutiivul. Laupäeval käisime kuusel järgi, aga sellest järgmises postituses. Pühapäeval me praktiliselt kodus polnudki. Ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob nädalavahetuseti, samas kui nädal venib nagu tatt. Nojah, mis teha. Igatahes eile olime me kutsutud sõbranna juurde lõunasöögile ning niisama külla.

Kartsin noorhärra puhul kõige hullemalt, kuna võib vist liialdamata öelda, et pühapäevale eelnev öö oli viimase kuue kuu kõige halvem. Ja kindlasti oli see siiski parem kui mõne teise värske lapsevanema öö. Lihtsalt me pole harjunud öösel kolm korda ülesse tõusma. Aga eks me kirjutame selle hammaste alla. Igatahes noorhärra on täielik peohing. Pidas ennast ilusti üleval, kõkutas muudkui naerda, lobises meiega ning oli üldse tubli, viks ja viisakas. Sõltumata sellest, et ta otsustas mitte magada (sest äkki jääb millestki ilma) ei nutnud ta ka. Nii, et tema sooritusega võib igati rahule jääda. Ning kuna kõik läks nii libedalt, siis me jäime kohe õhtuni välja.

Õhtul koju jõudes tuli noorhärra onu meile külla juukselõikusele. Kahjuks unustasime enne ja pärast fotod teha. Ma olen nüüd ametlikult kohalik meestejuuksur. Kahjuks siiani oskan ainult ühte stiili. Aga tundus, et onu N jäi lõikusega rahule ning see on kõige olulisem. Lisaks sellel saime me oma jõulukalendrid ära vahetada. Papa ja onu N ema teeb neile iga aasta advendikalendrid. Need, mis muidu on identsed, olid sellel aastal erinevad ja muidugi suutis onu N need sassi ajada. Juhtus siis nii, et me saime kalendri, mis oli täis tumedat šokolaadi, liköörikomme ja teepakke. Arvestades, et me midagi sellest ei söö, siis oli päris nadi kalender. Eile saime me oma ilma teeta ja piimašokolaadiga kalendri kätte, aga tuli välja, et onu N on kuni 12 kuupäevani kõik šokolaadid ära söönud. Võib-olla ongi parem, jääb meile saledam vorm.

Nagu pühapäeva õhtul traditsiooniks saanud, vaatasime ka eile “Hochzeit auf dem ersten Blick”, mis on siis “Abielus esimesest silmapilgust” Saksa versioon. Ma pean ütlema, et see on tunduvalt parem kui Eesti oma. Siiski ei saa ma aru, miks nad ei sorteeri välja neid inimesi, kes ei ole nõus ennast avama. No see on algusest peale selge, et see paar kokku ei jää, kui üks ütleb, et me ei tunnegi teineteist ja kuidas me üldse ühes toas magada saame ning ta isegi ei ürita oma vastset abikaasat tundma õppida. Mesinädalatelt tagasi tulles läksid nad ka kohe lahku. Üldiselt oli eilne osa nagu komöödia. Viimase paari meespool armastab huumorit ja eriti just sarkastilist huumorit, mis teeb vähemalt minu jaoks selle sarja vaatamise palju põnevamaks. Siiski tundub, et varsi on lõbu läbi, kuna juba järgmises osas peavad nad otsustama, kas nad jäävad kokku või ei.

Järjekordselt möödus nädalavahetus linnutiivul. Laupäeval käisime kuusel järgi, aga sellest järgmises postituses. Pühapäeval me praktiliselt kodus polnudki. Ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob nädalavahetuseti, samas kui nädal venib nagu tatt. Nojah, mis teha. Igatahes eile olime me kutsutud sõbranna juurde lõunasöögile ning niisama külla.

Kartsin noorhärra puhul kõige hullemalt, kuna võib vist liialdamata öelda, et pühapäevale eelnev öö oli viimase kuue kuu kõige halvem. Ja kindlasti oli see siiski parem kui mõne teise värske lapsevanema öö. Lihtsalt me pole harjunud öösel kolm korda ülesse tõusma. Aga eks me kirjutame selle hammaste alla. Igatahes noorhärra on täielik peohing. Pidas ennast ilusti üleval, kõkutas muudkui naerda, lobises meiega ning oli üldse tubli, viks ja viisakas. Sõltumata sellest, et ta otsustas mitte magada (sest äkki jääb millestki ilma) ei nutnud ta ka. Nii, et tema sooritusega võib igati rahule jääda. Ning kuna kõik läks nii libedalt, siis me jäime kohe õhtuni välja.

Õhtul koju jõudes tuli noorhärra onu meile külla juukselõikusele. Kahjuks unustasime enne ja pärast fotod teha. Ma olen nüüd ametlikult kohalik meestejuuksur. Kahjuks siiani oskan ainult ühte stiili. Aga tundus, et onu N jäi lõikusega rahule ning see on kõige olulisem. Lisaks sellel saime me oma jõulukalendrid ära vahetada. Papa ja onu N ema teeb neile iga aasta advendikalendrid. Need, mis muidu on identsed, olid sellel aastal erinevad ja muidugi suutis onu N need sassi ajada. Juhtus siis nii, et me saime kalendri, mis oli täis tumedat šokolaadi, liköörikomme ja teepakke. Arvestades, et me midagi sellest ei söö, siis oli päris nadi kalender. Eile saime me oma ilma teeta ja piimašokolaadiga kalendri kätte, aga tuli välja, et onu N on kuni 12 kuupäevani kõik šokolaadid ära söönud. Võib-olla ongi parem, jääb meile saledam vorm.

Nagu pühapäeva õhtul traditsiooniks saanud, vaatasime ka eile “Hochzeit auf dem ersten Blick”, mis on siis “Abielus esimesest silmapilgust” Saksa versioon. Ma pean ütlema, et see on tunduvalt parem kui Eesti oma. Siiski ei saa ma aru, miks nad ei sorteeri välja neid inimesi, kes ei ole nõus ennast avama. No see on algusest peale selge, et see paar kokku ei jää, kui üks ütleb, et me ei tunnegi teineteist ja kuidas me üldse ühes toas magada saame ning ta isegi ei ürita oma vastset abikaasat tundma õppida. Mesinädalatelt tagasi tulles läksid nad ka kohe lahku. Üldiselt oli eilne osa nagu komöödia. Viimase paari meespool armastab huumorit ja eriti just sarkastilist huumorit, mis teeb vähemalt minu jaoks selle sarja vaatamise palju põnevamaks. Siiski tundub, et varsi on lõbu läbi, kuna juba järgmises osas peavad nad otsustama, kas nad jäävad kokku või ei.

Need on minu argipäevad. Nädalavahetused kaovad kuskile muti auku ära, aga esmaspäevast reedeni aeg venib nagu tatt. No mitte, et ma teeks midagi erilist, et see päev kiiremini mööda läheks, aga vahel on tõesti tunne, et kell hakkas tagurpidi käima. No näiteks täna hommikul magasin rahumeeli kella 9ni samal ajal kui noorhärra mängis elutoas ja papa tegi tööd. Lisaks kõigele läks papa veel noorhärraga jalutama ja mul oli põhimõtteliselt vaba aega kell 11ni, mil nad taas kodus olid.

Ja siit hakkab päev aeglaseks jääma. Me mängisime, sõime ja jõime ja siis panin noorhärra tuttu. Ja no tavaliselt ta magab mul selline 40 minutit ja ärkab. Täna ta otsustas iga 40 minuti tagant ärgata ja süüa ja siis edasi magada. Ja nii ma ootasin, vaatasin kella tiksumist ja mõtlesin mida teha. Teha oleks tegelikult ju palju, aga kass on külas ja motivatsiooni ka pole. Ja triikimispäev on mul reedeti. Lõpuks kell 16 küll noorhärra ärkas ja no mul on tunne, et me oleme vahepeal mitu tundi igast asju teinud, aga praegu kella vaadates on see alles 16.44. Läheb veel tund aega enne kui pereisa kodus on ja noorhärra enda tiiva alla võtab ja siis saan mina hakata õhtusööki tegema. See on tehtud, siis panen noorhärra magama. Loodetavasti jääb esimese korraga. Tal viimasel ajal komme iga viie minuti tagant ärgata ja jonnida, kuni ta siis lõpuks 20.30 sügavasse unne suikub.

Kust küll tuleb see ütlus, et lastega kodus olles päevad kaovad kuskile. No mul ei kao küll. Juba rasedus tundus mul aastate pikkune, samas kui teised räägivad, et see möödus liiga kiiresti. Mis liiga kiiresti? Ma tõsimeeli arvasin, et ma jään igavesti rasedaks ja seda juba enne kui 40 nädalat täis sai. Võib-olla on asi selles, et ükski tegevus noorhärraga (muidugi peale magamise) ei kesta kauem kui 5-10 minutit. Või mulle ainult tundub nii ja ma olen niivõrd produktiivseks saanud, et jõuan selle aja jooksul niivõrd palju asju tehtud? Müstika ma ütlen.