4 advent läks nii kiiresti mööda, et ei jõudnudki midagi kirja panna. Lisaks tundub mälu ka lünklik, sest ma kohe üldse ei mäleta, mida me eile tegime. Ahjaa.. eile sai siis üle pika pika aja Brunchil käidud meie lähedal olevas Cafe Mirbachis. Jaanuši sõber ütles meile, et seal peaks Berliini üks parimaid Brunche olema. No ma küll nii ei arva. Täiesti tavaline hommikusöök. No ja kui aus olla, siis ma sealt väga midagi süüa ei leidnud. Magustoitude osa oli peaaegu olematu. Lõunasöögiks oli valida, pasta või keedukartul. Ja hommikusöögiosas said saiakesed poole tunniga otsa ja siis pidi ootama umbes 20 minutit, et juurde saaks. Salativalik oli ka kesine ja puuviljad puudusid üldse.

No ja nad panid meid täpselt ukse ette, kõige lärmakamasse kohta, sest me lauda broneerides ütlesime, et me tuleme käruga. Polnud nende poolt just kõige targem liigutus, kuna Noorhärra ärkas siis oodatust varem. Ja no kujutage nüüd ette seda rõõmu, mis ta silmis helkis, kui ta aru sai, et me ei olegi kodus. Ta on meil nimelt ka suur restoranide fänn, seal on alati palju tegevust.

Ülejäänud päeva lohistasime niisama õhtusse. Sai mingeid kodutöid teha ja noormehed magasid mul mõlemad. Jõudsime ka vanaemaga skypeda ning Jaanušiga õhtul “telekat” vaadata. Tundub, et mõlemad saated, mida me vaatasime, said otsa. Ei teagi, mis me nüüd pühapäeva õhtuti vaatame.

Laupäeval oli meil kogemata suurem šopping turul, kuhu me puhtjuhuslikult juhtusime. Läksime tegelikult mingisse regionaalsaaduste poodi Nikolator õlut ostma, kuid seda me ei saanudki. Saime hoopis 6 pardikoiba ja uue kokaraamatu. Nagu mul neid viimaseid veel vähe oleks.

Kuus kuud on möödunud päevast kui noorhärra sündis. Mõneti tundub, et ta on koguaeg meiega olnud, et kuidas siis ainult kuus kuud. Teisalt aga on ta selle kuue kuuga nii palju kasvanud ja arenenud, et hirmus kohe. Miks nad küll nii kiiresti kasvavad.

Praegu nosib ta oma mängumatil kingituse karpi. Seda ma juba teadsin, et pakendist on esimestel aastatel rohkem rõõmu kui kingitusest endast. Võiks siis lihtsalt pappkaste kokku osta. Oleks palju odavam. Ja ega me talle spetsiaalselt midagi ei ostnudki. Me võtsime ühe kingituse kuuse alt vähemaks ning nii temal kui papal rõõmu kui palju. Ta meil nimelt arvab, et noorhärra saab liiga palju kingitusi ja mina ka. Tema kingipoliitika oleks üks kingitus igale ühele. Aga noh, kolm kingitust on tal veel kuuse all ootamas ning nii mitmedki juurde tulemas.

Kuuenda kuu minisünnipäev on ka esimene minisünnipäev, mida me sort of tähistame. Ma ikka vahepeal teen kooki, aga see on otseselt esimene kord, kui me oleme talle tema minisünnipäeva puhul midagi andnud. Aga noh, kooki me täna ei teinud. Käisime hoopis ortopeedil ja pärast hiina nuudleid söömas, poest sai ka hilisemaks üks Rote Grütze kaasa haaratud.

Aga mis ta meil siis kuue kuuselt oskab? Tegelikult suurt ei midagi. Peale selle, et ta kuue kuuga ligi 5 kilo on juurde võtnud või isegi rohkem ning üle 20 cm pikkust visanud on ta ka õppinud naeratama ja naerda lõkerdama. Ta räägib üha rohkem ja ka vingub üha rohkem. Tal on rohkem soove ja rohkem muresid. Ta on õppinud pead hoidma ning ennast kõhuli keerama. Ta tegelikult oskab ka ennast kõhult sellili keerata, aga tundub, et selle oskuse on ta vahepeal uuesti minetanud. Ta keerleb osavalt ümber oma telje ning viimastel päevadel ajab ennast kätega maast lahti. Ta teab, kuidas voodipehmendusi lahti saab ning kõik, mis ta kätte saab, läheb tal suhu. Ta söön meil vaikselt erinevaid püreesid ning kohe kohe lisandub menüüsse ka liha. Ta naeratab koguaeg ning armastab meiega voodis vedeleda. Lisaks meeldib talle, kui ta istuma tõsta ning ta toe abiga istuda saab. Veelgi õnnelikumaks teeb teda see, kui me teda püsti hoiame. Selline uhke nägu on tal kohe ees. Hetkel tundub mulle, et ta künnab ninaga maad ja taguots on püsti, ehk pole kaugel ka see aeg, kus ta meil ise liikuma hakkab.

Kui haljad on su oksad. Siin see siis nüüd ongi. See suur. See ilus. Kuusk. Minu täiesti esimene jõulukuusk. Minu enda kodus. Või noh tegelikult on see vist nulg.

Igatahes seda 12.detsembrit ootasin ma juba mitu mitu nädalat, sest just siis pidi kätte jõudma see päev, kus me saame oma esimese jõulukingituse ja kuuse. No ja jõulukingituseks oligi siis kuusejalg ja kuusk. Kui aus olla, siis viimased 10 aastat ei tea ma kuuse valimisest midagi. Üks hetk oli keegi selle meile ukse taha lumehunnikusse torganud ja seal ta siis oli nii kaua kuni tuppa toodi. Ja no tavaliselt juhtus see ka alles 24.detsembri hommikul. Seetõttu oli mul see aasta eriti põnev valida kuuske.

Kuuse ostmiseks pidime eelnevalt ootama, et papa vanavanemad 3 km kauguselt meie juurde jõuaks. Nimelt olid nad oma lapselapsi hoidmas papa isa juures. No selle kolme kilomeetri läbimiseks kulus neil julgelt 1h, sest nad eksisid mitu korda ära. Kui nad lõpuks jõudsid, otsustas noorhärra, et tema nüüd magab. Jälle ootasime. Kuni lõpuks saime hakata minema. Ma usun, et noorhärrale oli tegu eriti põneva päevaga, sest lisaks kuuse ostmisele, sai ta ka autoga sõita ning restoranis käia. Ta on meil tegelikult suur kohvikute ja restoranide fänn, ainult oma taldrikul tuleb silma peal hoida, et see laua all ei lõpetaks.

Kuuski oli igas suuruses ja hinnaklassis. Hind on neil siin muidugi suhteliselt krõbe. Ma juba kujutasin ette, kuidas kahe aasta pärast saab Karl endale enda tuppa päris oma kuuse. Seal oli selliseid imetillukesi kuuskesid ka. Papa millegipärast sellest ideest ei vaimustunud. Kuusepuuparadiisis selgus aga tõsiasi, et meil kõigil olid kuuse suhtes erinevad ootused. Noorhärra arvas, et kuusk peaks olema piisavalt käepärane, et ta ilusti suhu mahuks. Papa vaatas hinnakirja ja arvas, et me võiksime väikese kuuse võtta. Mina aga kujutasin ette laeni suurt ja uhket kuuske. No kui juba siis juba, kas pole? Lõpuks jõudsime kompromissini, et tuleb siis selline keskmine kuusk, umbes 2 meetrine. Ja mis te arvate, kas neid on lihtne valida. Ei ole! Siin on auk, sellel pole üleval piisavalt oksi, see on lapergune, sellel on oks murdunud ja sada muud häda.

Kuusk pakitud ja autosse tassitud, selgus tõsiasi, et me kõik sinna ei mahu. Nii siis tuli mul noorhärra kaenlasse võtta ja koju vantsida samal ajal kui teised autoga koju sõitsid, kuuse üles tassisid ja ta ka veel lahti pakkisid. Kogu sellest tegevuses olid meil kõhud juba heledaks läinud ja nii seadsimegi sammud hoopis saksa restorani. No seal olid praed küll nii suured, et ma jõudsin ainult pool pintslisse pista ning ainuke, kes taldriku tühjaks sõi oli vanaisa. Ka papa, kes sööb nagu hobune, kuid püsib nagu tokk, seekord oma praest päris jagu ei saanud.

Tagasi kodus kulus meil vast tund aega, et kuusk otseks saada. Järjekordselt olid kõikidel oma arvamused, milline see otse välja näeb. Aga lõpuks saime kuuse püsti, ehted peale ja kingid kuuse alla. Kõhud pugisime muffineid täis ning nautisime seda nulu lõhna toas.