No ma kohe ei saa sellest munadepühast kuskile kaugemale. Kohati tundub, et see on siin olulisem püha kui jõulud, aga no ma ei kurda. Neli järjestikkust vaba päeva on nii mõnus. See on kui väike puhkus. Jan sai terve pika nädalavahetuse meiega veeta ja me saime ka ühe hoobiga kõik sugulased ära külastada. Ja no kui on puhkus, siis teatavasti aeg lendab linnutiivul.

Nagu ma eelmine kord mainisin, siis laupäeva hommikul oli meil lihavõttebrunch Jani lapsepõlvesõpradega. Üks rase otsustas ohjad enda kätte haarata ning broneeris laua. Küll aga ainult täiskasvanutele ja arvestas kõik lapsed välja. Nemad pole ju inimesed. Ja nüüd pillub tuld, kui lapsevanemad julgesid talle emaile saata, et kas ka lastetoolid said bookitud. Aga no see selleks, loodetavasti tema emainstinkt tuleb ka kunagi. Brunchil käisime Schneeweiss (äkki kirjutati nii) restoranis. Kodulehekülg mingit infot meile ei võimaldanud, kuid üldiselt võib rahule jääda. Tegu on siis Lõuna-Saksamaa stiilis brunchiga. Minu jaoks jäi valik tänu sellele kesine, aga nad pakuvad seal maailma parimaid värskelt pressitud mahlasid, mis olid minu üllatuseks ka väga hea hinnaga. Noorhärra pani pintslisse suure pudrukausi ning ka kukli ja kui ma ei eksi, siis sõi puuvilju peale. Ei saa mina aru, kuhu ta selle kõik paneb.

Peale brunchi "kolisime" me Jani ema juurde ööseks, sest me olime järgmiseks päevaks kutsutus sinna "Osterfest"ile. See tähendas, siis hommikupoolikul munade otsimist ja lõunal väikest grilli. Kolisime, sest reisisime sinna kohvri, reisivoodi, lapsevanri ja muu tränaga ning autot meil hetkel veel siin pole. Üldiselt siiani olen ma vältinud sinna ööseks jäämist just kogu tavaari vedamise mõttes, kuid mõtlesin, et oleks tore seekord ilusat ilma nautida ning ka seal ööbida. No ütleme nii, et edaspidi väga mind see teekond ei kutsu. Ilma me nautisime, aga seda oleks saanud sama hästi ka kodust teha ja no seal nii või naa kedagi ei huvita, kas me oleme seal või mitte. Ilmselt tulevikus on lihtsam noorhärra üle aia sinna tõsta ja ise ära minna. Aga no mul ei lubatud vinguda ja kästi rohkem naeratada ja noogutada. Kahjuks nii suure ignorantsuse ja ebasõbralikkuse suhtes ma ei oska seda teha.

Igatahes saime ennast päikse käes soojendatud ning noorhärra sai muru ja männioksi süüa. Tal pole enne seda võimalust olnud, kuid 17 kraadi ja päike võimaldas ka tal muru peal ringi käputada. Järgmine hommik peale hommikusööki hakkasid kõik ülejäänud mune peitma ja meie Janiga panime noorhärrat magama ja olime kokkuvõttes ainukesed, kes midagi ei peitnud ja ei teadnud, kus kõik munad asuvad. Asi päädis siis sellega, et kui me jalutuskäigult sisse tulime ja noorhärra üles "mäkke" lükkasime, teatasid teised, et asume mune otsima. Rõõmu kui palju kui nende kotid olid šokolaadimune täis (ning me polnud jõudnud veel alustada) ja meile jäi rõõm üles korjata kõik keedumunad Meie õnneks pidid teised "otsijad" oma saaki ka meiega jagama ja me päris šokolaadimunadest ka ilma ei jäänud. Keedumunad jagasime me lahkelt soovijate vahel laiali, sest no kaks päeva tagasi kõvaks keedetud värvitud munad pole just meie cup of tea. Jumal tänatud, et perekonnas leidub teisi inimesi, kes neid söövad

Pühapäeva õhtul koju jõudnuna arvasime, et esmaspäeva me ei tee midagi. Aga kus sa sellega. Kell kaheksa said Jani isaga kokku lepitud, et tuleme neile külla. Sinna on vähemalt palju lihtsam minna ja minu jaoks on seal toredam ka. Nemad kaevasid mingeid kraave ja Jan mängis oma väikevennaga jalgpalli. Me noorhärraga "mängisime" ka, väravavahina. Kahjuks ligi 10 kilose raskusega ning piiratud vaate- ja liikumisväljaga läks nii mõnigi pall meie väravast sisse ning lõpp skooriks oli 6:6. Mängisid siis Jani isa ja väikevend minu ja Jani vastu. Mingi hetk olevat ka seal lihavõttejänest hüppamas nähtud ning tuli meil hakata uuesti mune otsima. Seekord meie õnneks ei olnud peidetud keedetudmune ainult, vaid õnnestus leida ainult šokulaadi. Viimase päikselise päeva lõpetuseks leidsime oma ukse tagant veel ühe jänese.

Me oleme väga rahul, et me terve nädalavahetuse õues saime veeta ning imeilusat ilma nautida. Noorhärral oli ka tore muru ja lilli avastada ning tema suureks rõõmuks (ja minu mitte ilmselt) lubas vanaisa tal oma šokolaadijäätist limpsida. Oeh.. ilmselt pidi see ka ükskord juhtuma. Terve eilse ja tänase päeva sajab ainult vihma ning ka temperatuur on 10 pügalat alla kukkunud ning talv on vist jälle tulekul. No loodame, et mitte, sest nädalavahetus on mul plaanis rõdu korda teha ja uued lilled istutada. Ilmselt tuleb nende mitmete lobapostitustele sekka ka mõni retsept. Ootel on neid palju, aga no ma ei tea, kuhu see aeg kaob.

No üle pika aja saab jälle midagi kirjutatud. Kuidagi vägagi kiireks on läinud viimasel ajal ja aeg kaob kui muti auku Tulime noorhärraga just Eestist puhkuselt ja kodus pole saanud väga ollagi. Noorhärrast lausa kahju, et ta siin ei saa korterit ja kõiki oma mänguasju uuesti avastada (ta otsustas Eestis oldud aja jooksul nii käputama kui ka seisma hakata), sest koguaeg on kuskile vaja minna ja kuskil olla. No aga läheb vähemalt sama rütmiga edasi, mis meil Eestis oli. Eks see ongi kõige suurem miinus, kui tulla ainult kümneks päevaks. Iga üks tahab kokku saada ja tuleb ikka ema-isa juures ka käia ja vanavanemate jne. Kuidagi tuleb kõik ära mahutada ja sellist nagu puhkehetke pole üldse. Õnneks me tuleme suvel pikemalt, et siis peaks ka natuke rahulikum olema.

Aga jälle läks jutt lippama ja tegelikult tahtsin hoopis pajatada sakslaste munadepüha armastusest. See üks ja ainuke pilt selle postituse juures mulle just seda sümboliseerib. See on tehtud vast juba rohkem kui kuu aega tagasi Berliinis Alexander Platzil asuvas Galeria kaubamajas ja no see nn lihavõtete püsinäitus pandi sinna küll vist juba jaanuari alguses üles. Ja nii on see igas poes, kuhu sisse astud. Kuhjade viisi igast sokolaadimune, jäneseid, tibusid jne. Poest saab osta värvitud ja keedetud mune (kes seda teeb, on mulle siiani arusaamatuks jäänud). Inimestel ripuvad maja eest põõsastel värviliset plastikust munad. Nagu jõulud oleks tulnud uuesti. Mulle isiklikult tundubki, et see on jõulude järel nende kõige olulisem püha.

Sakslaste kasuks räägib siin see, et neil on nimel ka esmaspäev vaba päev ning see on ka nende jaoks nagu puhkus. Paljud pered sõidavad kuskile lühikesele reisile või teevad midagi teistega koos. Traditsioonilselt tuleb külas käia kõikidel emadel-isadel, ämmadel-äiadel, vanavanematel ja jumal teab veel kellel. See kõik kulmineerub pühapäeval perega koos munade otsimisest aias (just nimelt, ka 26 aastased lähevad mune korjama) ning ühise söömaga. Restoranid on puuspüsti rahvast täis ja poed on kogu selle aja kinni. Eestis olles just vaatasin, et nt Stockmannis oli lihavõtte teemale pühendatud üks väike lauake.

No ja nii ongi meil tegemist kui palju. Homme hommikul bruch sõpradega ja pühapäeval Jani ema juures väike munade korjamine ning esmaspäeval saab seda sama läbi teha jani isa juures. Täna käisime ühel sõbral külas ja teisega kreppe söömas ja üldse vaene noorhärra saab magama alles kell 20. Loodan, et me varsti saame ta jälle normaalsesse rütmi tagasi (kuigi meil plaan varsti ka Pekingis üks väike tuur teha) ning saab ka rohkem aega kodus veeta ning näiteks rõdule uued lilled istutada. Üldiselt on ilm siin palju parem, pühapäevaks lubatakse tugeva tuule kõrvale 17 kraadi ja lauspäikest Loodame, et nii ka on.

Teile soovin ma ka ilusaid munadepühasid ja koksige minu eest ka mune (seda sakslased ei tee ja sibulakoortega värvimisest ei tea nad ka midagi ). Loodan, et soojad ja päikselised ilmad jõuavad varsti ka Eestimaa pinnale

Aasta on alanud kuidagi eriti kiiresti ja ma olen enam kui kindel kalendrisse vaadates, et ka järgnevad kuud kaovad kui tina tuhka. Aga veebruar oli siin noorhärrale arengulises mõttes vägagi edukas kuu ning minule enam mitte nii lõõgastav, kui viimased kaheksa kuud temaga. Ja viimase kuuga sai meile ka selgeks, et meie väike, tore, rahulik pojake on tegelikult üks eriline paskaak ja rambo. Eks ma pean temaga mingisse beebiringi minema, et ta ei oleks selline kadekops ning roniks teistele beebidele pähe. Siiani on ta olnud keskmisest rahulikum ning vaadanud teisi beebisid suu ammuli, aga tundub, et koos liikumisvõimaluste avardumisega, on tulnud ka mõned muud oskused.

Beebigrupis?!?! jagati mingit activity board pilti, kus oli tavaliselt puidust alusele kruvitud igasuguseid lapse jaoks põnevaid asju, mida ta tegelikult kodus väga puutuda ei tohi ilmselt. No seal oli lüliti, WC-paberi hoidja, igas uksehinged ja muu sarnane, kruvitavad rattad jne, põhimõtteliselt, kõik, mida ehitusmaterjalide poest leida võib. Ja no siis muidugi, kus ma teistest maha jään. On ka minul vaja üks selline kokku panna ning seetõttu said eelmine nädal juba mitmeid kordi ehitusmaterjalide poes vajaliku kraami järgi käidud. Kui ma selle ükskord valmis saan, siis ma jagan kindlasti tulemust ka siin.

Veebruar on ka möödunud erilise küpsetamise ja üldse kokkamise tähe all. Terve eelmise nädalavahetuse sai vaaritatud igasuguseid soolaseid ja magusaid asju. Ja pilti ma ei jõudnudki teha, sest külalised lõid kahvli kiiremini sisse kui ma reageerida jõudsin ja noh väga palju ei aidanud ka see fakt, et mul tuli alles järgmine päev meelde, et ma oleks pidanud pilti tegema. Nojah.

Sellest tulenevalt jõudsin ma eile öösel selgusele, et mul tuleb lisaks meisterdamistahvli projektile märtsis veel üks suurem projekt ette võtta. Nimelt mina, kui igavene magusahammas, otsustasin loobuda magusast terveks kuuks. Ma tegelikult otsustasin loobuda suhkrust, aga no siis ma olen juba praegu alt läinud, sest minu kodune rukkileib sisaldab ka paari lusikat suhkurt, et hapusust maha tõmmata. Aga ma võtan seda kui iseloomu trenni. Ilmselt läheb väga keeruliseks, kuna ka märtsis on juba ette näha nii mitu torditegu kui ka ema sünnipäev ja lihavõtted. Viimast tähistatakse Saksamaal tohutu hulga šokolaadiga. Eks näis, kuidas see ettevõtmine läheb Üritan ka seda kuu lõpus kajastada.