Alles aasta algas ning juba on selle aasta esimene kuu läbi. Kuhu ta küll kadus? Jõulude ja aastavahetuse vahepeal tuli idee teha mulle oma kodulehekülg ning viia blogi sinna üle. Jan tegeles sellega vist terve jaanuari. Tegelikult ilmselt mitte. Keegi peab tööl ka käima Aga siin ta siis nüüd ongi, päris enda oma ja ma saan mingil leheküljel oma isiklikule administraatorile ülesandeid jagada, mida ma veel näha tahaks. Nojah, see selleks. Millega me siis hakkama oleme saanud?

Aasta algas külmetuste lainega. Esmalt sai noorhärra kuskilt nohu ja siis ma võtsin selle üheks päevaks üle, no võib-olla kaheks. Ja siis jäi Jan haigeks ning pikendas sellega oma puhkust ning samal ajal tuli meile vanaema nädalaks külla. Vanaema tulek tähendab üldiselt seda, et kodus veedame me võimalikult vähe. Kuna jaanuar on ka allahindluste kuu ning siin ikka hinnatakse asjad alla, siis sai ka päris mitu korda ostlemas käidud, küll peamiselt Janile. Üldse tundub mulle praegu, et jaanuar oli meie jaoks suur ostlemise kuu. Spontaanne käik mööblipoodi kulmineerus uute söögilauatoolide ning uue diivaniga. Aga no Jani vana IKEA diivan on ka oma elu ära elanud ning juba hädasti nõudis väljavahetamist.

Samuti sai algust tehtud pikema protsessiga "Noorhärra kolib oma tuppa". Jan oleks selle umbes poole tunniga ära lahendanud, aga no meil oli päris mitu tagasilööki. Ilmselt nendest kõige olulisem on see, et mina ei ole selleks veel päris 100% valmis. Kui ta kell 5 hommikul laulma hakkab, siis olen ma selleks 120% valmis, aga üldiselt mitte. Täna hommikul äratas ta meid näiteks kell pool 9 tõmmates oma mängukella?! spieluhr'i mängima ning nii me siis kolmekesi seda unelaulu kuulasime. Tegelikult otseseid takistusi tema kolimiseks ei ole. Jaanuaris sai soetatud lõpuks ka suur riidekapp magamistuppa ning nüüd saab asjad kuskile ära panna. Noorhärra toas ootab kirjutuslaud ära viimist ning ma lubasin puidust riiuli ka ära värvida tema raamatute jaoks. Ega alguses tal rohkem mööblit vaja ei olegi. Kunagi ammu sai tehtud kompromiss, et kui magamistuppa tuleb riidekapp, siis peab Karl oma tuppa ära kolima. No see selleks. Lisaks oli ta meil siin viimastel päevadel pea 40 kraadises palavikus. Pärast seda väikest haigusepuhangut ilmnesid aga uued oskused ning tundub, et meie niisama logelemise rööm hakkab läbi saama ning noorhärra on avastanud, et ta saab ka ise vajadusel edasi liikuda.

Kui noorhärra tuba päris valmis saab, siis ma panen mõne pildi ka. Seniks jätan ma siia selle: