Tulin just oma elu esimeslt lastevanemate koosolekult. Ma ikka kunagi mõtlesin, et mida seal küll räägitakse ja nüüd ma tean Aga alustame algusest.

Noorhärra alustas lasteaia teed 1.august. Siin, Saksamaal, lähevad lapsed tavaliselt aastaselt lasteaeda. Mõni paneb hiljem ning mõni varem, kuid keskeltläbi siiski aastaselt. Aga lasteaeda ei saa enne minna, kui pole lasteaia kohta. Ning tihti selleks, et koht saada, tuleb kohe rasedusest teada saades ennast järjekorda panna. Vähemalt nii on jutud. Meie panime noorhärra järjekorda kolme kuuselt umbes ning ka siis ainult nelja erinevasse lasteaeda. Tavaline taks pidi olema nii 20-30 lasteaeda. Ja veebruaris saime koha ja märtsis teise ja lõpuks saime valida ka. Aga ega sellega asi ei piirdu. Enne lasteaeda minekut ning lepingu sõlmimist, tuleb esitada taotlus oma piirkonna noorsoo? sotsiaaltöö? ametisse (Jugendamt), et sul oleks tarvis Kupongi. Kupongid on siis 4-5h, 5-7h, 7-9h ja 9+ tundi. Ja siis sa täidad ära käsitsi sada miljon paberit oma töökoha ja sõiduaja ja jumal teab millega ning saadad selle postiga sinna. JA siis ootad. Kui vastust ei tule kuu kahe jooksul, siis lähed sa sinna kohale. Broneerid omale aja ja siis istud ja ootad oma aega kolm tundi.

Ning siis tuleb mingi tädi või onu su paberitega ja ohjaa, kõik on valmis, sa saad 4-5h. Enamasti sa oma saagiga rahul ei ole ning kaebad natuke, kuid annad siiski alla. Kui mõlemad vanemad töötavad täiskohaga siis saab tavaliselt 7-9h kupongi. 9+ väljastatakse harva ja enamik lasteaedu pole nii kaua lahtigi. Meie õnneks on meie lasteaed siin 6.30 - 18.00 avatud, kuigi viimased lapsed pidi koju minema natuke peale kella viite. Ühesõnaga, kupong käes, sead sammud lasteaia poole. Ega nad väikeste kupongide üle õnnelikud pole, aga no mis teha. Ja siis ootad seda aega, millal sinu leping algab ning laps lasteaeda minna saab.

Siis hakkab Eingewöchnung - sisseharjutamis periood. Kestab keskmiselt 4 nädalat. Käid lapsega lasteaias, alguses koos, siis pool tundi, siis pikemalt, siis võid pool tundi ära käia jne. Ja kui see on ka läbi, siis jeee... laps käib lasteaias. Noorhärra armastab meil lasteaeda. Ta kategooriliselt keeldub sealt koju tulemast ning tal on oma gäng. Tundub, et ta on ka selle gängi liider kohati. Igatahes on mul nii hea meel, et talle seal meeldib ning me üritame saada talle pikemat kupongi, et ta võiks kauemaks jääda. Järgmine aasta saab ta endale 7h kupongi keeleõppeks, sest tal kodus ema, kes temaga saksa keeles ei räägi. Aga see selleks.

Igatahes täna oli minu elu esimene lastevanemate koosolek. Naljakas mõelda, et ma olen juba lapsevanem ja käin sellistel üritustel, aga ilmselt varsti tundub täiesti loomulik. No ja muidugi olen ma ka suhteliselt noor, ilmselt kõige noorem ema seal, 27 aastane küll juba. Ja kui koosolek algab jäätise söömisega ning toredate lugudega lastest, siis tekib mul küsimus, et miks ma varem pole käinud. Mõnus ja tsill ja saab süüa ja nalja ja üldse tore üritus. Neid võiks tihedamini isegi olla nt korra kuus?!

Aasta lõpus on meid ees ootamas arenguvestlus. Ka seal pole ma kunagi käinud. Ma arvan, et minu vanemad pole ka kunagi minu arenguvestlusel pidanud käima. Ja siis koogilaat ja laternate festival ja igast põnevaid asju teevad nad seal. Kahju ainult, et nad nii kiiresti suureks kasvavad. Ma ei uskunud seda enne, aga vaadates, kuidas noorhärra iga päev uusi asju õpib ning areneb, siis tuleb küll tihti tunne, et varsti 18 aastat möödas ja ta kodust läinud. Aga no sinna veel 17 aastat aega õnneks

Piinlik kohe. Poolteist kuud pole ma suutnud ennast kokku võtta ning midagi kirjutada. Aga noh me olime terve selle aja ka puhkusel ja ma kohe üldse ei tahtnud arvutit välja otsida. Tegelikult oleks pidanud ta üldse koju jätma, sest vahepeal me seda ei kasutanud. Nimelt oli Janil isaduspuhkus kaks kuud (saksamaal on 12+2 süsteem, rohkem kui 12 kuud maksustatud vanemahüvitist). No ja me otsustasime selle siis peaaegu, et tervenisti Eestis veeta. Aga sellest üritan ma järgmine nädal kirjutada. Praegu on mul veel tegemata üks vahepealne postitus meie mai alguse minipuhkusest.

Nimelt on Saksamaal väga populaarne omada karavani, millega siis, kas ringi reisida või on see kuskile paikselt kämpingplatise pandud ning sinna siis sõidetakse koguaeg. Peale pannakse katus, ette ehitatakse telk, et suuremaks teha ning väike katusealune ja paar lille saab ka istutada. Ning suures osas on need nn kämpingplatis siis järvede ja muude looduskaunite kohtate juures. Igas kämpingus on "alalised" kämperid, kelle vagun seal aastaringselt seisab ja seal on ka ruumi nendele, kes ainult puhkama tulevad. Ja Jani vanavanematel on nimelt üks selline "alaline" kämpingkaravan ja meile tohutult meeldib seal. Seal on mõnus ja vaikne ja looduskaunis. Järve ääres ja uju palju tahad. Boonusena on Jani vanaisal selline väiksemat sorti mootorpaat, millega me siis järvedel "kihutamas" käime.

Ning selle aasta mai kuus otsustasime me seda toredat minipuhkuse kohta ka noorhärrale tutvustada. No ilmselt pole mõtet mainida, et talle väga meeldis seal. Kohe nii väga, et Eestist tagasi jõudes otsustasime me kohe sinna sõita. Kui mais käisid ujumas ainult kõige kangemad, siis seekord veetsime enamuse ajast vees me kõik. Kahjuks sellest korrast mul pilte veel ei ole (loe: dorpbox pole mitu kuud mu telefoni sünkroniseerinud) ning peate leppima mais tehtud piltidega. Aga no alati võib ette kujutada meid kõiki ujumas, ilma veel soojemana ja meid ka paadiga sõitmas. Ilmselt kui dropbox kunagi sünkimise lõpetab, siis ma lisan siia mõne uue pildi ka. Või teen uue pildipostituse.

Ja no nüüdsest saame me lihtsamalt ka ringi liikuda kuna Eestist tulime tagasi autoga. Enam ei pea rongi ja tohutute kodinatega kuskile metsa sõitma ja sealt 10 km veel edasi minema ja Jani vanavanemad ei pea autot tühjaks tõstma, sest meil on käru ja kohver ja jumal teab mis veel kaasas. Elu on palju mugavam. No ja Berliinis sees ma väga sõita ei taha, kuigi mõnikord peab. Aga kuna ma pean noorhärrat nüüd magama panema hakkama, siis ma lõpetan selle lühikese comeback postituse ära ning loodan peatselt mõne sõna ka Eestist kirjutada. Tegelikult on mitmed mult küsinud uusi retsepte, et äkki tuleb hoopis retseptipostitus teha?

• Hiinlastel on tohutult töötajaid, kes peale vaadates mingit tööd ei tee. A la traffic warden, keda liiklus ülde ei koti ja kes niisama ristmikul seisab. Või politsei, kes kaarti lugeda ei oska ning täpselt ei tea ka, kus ta asub või kuhu poole mingi tänav jääb.

• Metrosse sissepääsul tuleb oma kompsud kõik läbi turvakontrolli lasta ning mõningal juhul ka ise turvaväravatest läbi minna. Me küll aru ei saanud, et keegi ka reaalselt vaataks neid läbivalgustatud kotte, aga no kui peab, siis peab. Pealegi ei olnud kuigi harv see vaatepilt, kui nn turvatöötajad lihtsalt seina najal tukkusid.

• Pekingi metroo on üldiselt väga hästi üles seatud ning igati loogiline ja lihtne. Teisalt kõndisime me ilmselt kilomeetreid maa all ning ka seal läheb tee üles ja alla ja üles. Treppe on rohkem kui lugeda jaksab ja kui on eskalaator, siis sõidab see ainult üles. Ning tihti peale eskalaatoriga üles sõitmist tuleb kolm astet uuesti trepist alla minna. Lifte me väga ei märganud ja kui siis oli ainult silt. Ja iga metroo sissepääsu ees on selline 20-30 cm kõrgune äärekivi, millest tuleb üle astuda. Ka selle eesmärgist me eriti aru ei saanud.

• Ükskord metroosse sisenendes võeti meil turvalisuse kaalutlustel õhupall ära. Ju oli neil siis seda vaja.

• Hiinlased pressivad igalt poolt läbi ja ette ning võimalusel ka sinust üle. Metroorongi hakatakse enamasti esimesena sisse minema ning väljuvad inimesed siis pressivad sinna sisse.

• Mis on metroo puhul äge, on see, et metroost väljudes on maas plaat, mis näitab alati, kus on põhi. Teeb orienteerumise lihtsaks.

• Valgusfooridest peetakse lugu ainult siis kui on vaja sõita üle ristmiku. Igal muul juhul neid lihtsalt ignoreeritakse. Hiinlaste kasuks räägib muidugi tõik, et kui maas on kaks rida, siis sõidetakse ka kahes reas, mitte neljas.

• Hiinlastel Pekingis on väga uhked autod ning enamasti on tegu Euroopa markidega - BMW, Audi, Range Rover jne. Ning oluline tundub olevat ka suurus, mida suurem seda parem. See aga ei tähenda, et nad sõita oskaks. Tunnetus auto üle ja suuruse üle puudub täielikult, parkida ei oska nad üldse ja tagurdamisest pole üldse mõtet rääkid. Lisaks liikleb tänavatel palju elekrijalgrattaid ning elektrimopeede, riksasid ja jumal teab mida, mis absoluutselt mingit heli sõites ei tee ning seetõttu armastavad nad koguaeg signaali lasta.

• Hiinas tundub valitsevat mentaliteet, et ükskõik, mida ma teen, ma teen seda suurepäraselt. Et täna olen ehitaja ja homme kokk ja ma olen selles hiilgav. Muidugi on ääretult põnev jälgida, kuidas 7 päevaga!!!! pannakse püsti peaaegu terve hütt/maja koos siseruumidega ning see laotakse tellistest. Sisse ehitatakse ahjud ning peale pannakse katus. Aknaid nad küll vist ei teinud.

• Need hiinlased, kes endale autot ei jaksa osta sõidavad jalgratta või mopeediga ning ma võin julgelt väita, et enamik neist on elektrimootoriga.

• Istumise asemel eelistavad nad kükitada ning seda teevad nad peaaegu alati.

• Enne reisi rääkisid kõik, kui sõbralikud hiinlased on. Selles osas nad ongi sõbralikud, et nad naeratavad ja tulevad ligi ja teevad pilti ja eriti lapsega. Last peab katsuma ja pilti tegema ja jumal teab veel mida. Aga siinkohal ka sõbralikkus lõppeb. Siis on nad suhteliselt isekad ning teistest ei tehta välja ja abivajajaid ei aidata. Ikka igaüks enda eest ja teistest astume üle. Lisaks sellel trügivad nad palju.

• Nad käivad hommikuti enamasti pargis tantsimas, harjutusi tegemas, kaarte mängimas või mida iganes ning selle järgi tundub, et nad on suhteliselt sotsiaalsed.

• Pekingis vähemalt ning Hutongides enamasti asuvad WC'd tänaval. Iga saja meetri takka on üks avalik WC. Kuskilt seina pealt lugesin, et tänavatel on ka avalikud köögid, sest osa Hutonge on ainult magamistuba.

• Hiina toit pole üldse see, mida ma ette kujutasin. Minu lootus süüa kõik see aeg kevadrulle ning sweet and sour kana läks täiega luhta. Menüüs on üldiselt pildid, aga midagi isuäratavat sealt ei paista. Ning toit, mis sulle serveeritakse näeb üldiselt teistsugune välja ja ei maitse minu maitsemeeltele üldse hea. Enamasti oli tegu siis, kas magusa, maitsetu või tohutult tulise toidu vahel. Muidugi sinna sekka ka spetsiifilised hiina maitsed.

• Suurtes supermarketites müüakse liha lahtiselt ja kala. See kõik on laotud jääkuubikutele ning igaüks võib seda seal näperdamas käia ja endale sobilikke tükke välja valida. Võib ka peale aevastada ja mida iganes. Mingeid kindaid või asju selleks ei kasutatta, enda käed need kõikse paremad. Lõhna järgi saab kaugel juba aru, et liha/kala lett on läheduses. Lisaks müüakse liha ka tänaval - konksu otsas ripuvad lihakäntsakat, pole jahutatud ega midagi, kärbseparv pidevalt ümber.

• Hiinlastele meeldib kõike õlis küpsetada ning seetõttu on söögikohtadest möödudes tihti üleval ka vanaks läinud õli lõhn. Parem ongi, et ma täpselt ei tea, kuidas või millistes tingimustest neid toite tehti, mis me seal sõime. Kõht jäi terveks vähemalt.

• Hiinlased ei söö magusat - sokolaadi ja kommi. See-eest võib riiulitelt leida nt suhkruvett, magustatud vett, tulimagusat rohelist teed, milles ma lõpuks kahtlema hakkasin, et äkki me joome siirupit. Ka leivad on neil kõik magusa maitsega.

• Hiinlased lasevad lastel tänavale pissida ja kakada. Kui aga lapsel vaja, siis äärmisel juhul ronitakse puu alla, aga mõni teeb keset tänavat häda ära. Enamikel juhtudel üritavad vanemad selle siiski kilekotti püüda.

• Pekingis on tänavad puhtad, aga tundub ka, et igal tänaval elab vähemalt kaks või kolm koristajat, kes siis päev otsa koristavad. Suurt prügi kuskil ei vedele ega ka konisid, kuigi suitsetavad nad palju. Tänavad on aga koguaeg tolmused. Ja koeraomanikud koristavad alati oma koera järgi ära.

• Hiinlased räägivad ainult hiina keelt, aga kehakeelega saab kõik vajalikud asjad aetud. Vahel tuleb appi ka kalkulaator, sest turgudel on ikka vaja ju kaubelda.

• Lapsega Hiinasse minekul hirmutati meid, et kogu toit tuleb talle kaasa võtta. Muidugi ma siis ostsin talle kõike head ja paremat kokku ja tegelikult tagantjärgi oleks võinud sellest pool maha jätta. Muidugi on seal puuvilju ja poest saab saia/leiba. Restoranis riisi. Nälga ei jää see laps igal juhul ja miskit võiks ka kaasas olla, aga mitte kolm söögikorda koos snäkkidega, see on natuke liiast. Aga mähkmed tasuks küll võtta, sest ma ei näinud ühtegi poodi, kust neid oleks osta saanud.

• Vähemalt Pekingis kannavad nad bränditooteid, vähemalt visuaalselt ja mina loll mõtlesin ikka esimesed päevad, et muidu näeb suht vaene välja, aga jope on Columbia või The North Face ja kott on Samsonite. Aga kui odavalt saab, siis no jah.

• Lapsi tänaval väga ei näe ja kui näeb, siis on nad enamasti kõik riietatud roosasse.

• Nad istutavad muru ning rohivad seda. Peale rohimist jäävad alles ainult sellised tutid, mis on paigutatud millimeetri täpsusega ühele joonele.