• Hiinlastel on tohutult töötajaid, kes peale vaadates mingit tööd ei tee. A la traffic warden, keda liiklus ülde ei koti ja kes niisama ristmikul seisab. Või politsei, kes kaarti lugeda ei oska ning täpselt ei tea ka, kus ta asub või kuhu poole mingi tänav jääb.

• Metrosse sissepääsul tuleb oma kompsud kõik läbi turvakontrolli lasta ning mõningal juhul ka ise turvaväravatest läbi minna. Me küll aru ei saanud, et keegi ka reaalselt vaataks neid läbivalgustatud kotte, aga no kui peab, siis peab. Pealegi ei olnud kuigi harv see vaatepilt, kui nn turvatöötajad lihtsalt seina najal tukkusid.

• Pekingi metroo on üldiselt väga hästi üles seatud ning igati loogiline ja lihtne. Teisalt kõndisime me ilmselt kilomeetreid maa all ning ka seal läheb tee üles ja alla ja üles. Treppe on rohkem kui lugeda jaksab ja kui on eskalaator, siis sõidab see ainult üles. Ning tihti peale eskalaatoriga üles sõitmist tuleb kolm astet uuesti trepist alla minna. Lifte me väga ei märganud ja kui siis oli ainult silt. Ja iga metroo sissepääsu ees on selline 20-30 cm kõrgune äärekivi, millest tuleb üle astuda. Ka selle eesmärgist me eriti aru ei saanud.

• Ükskord metroosse sisenendes võeti meil turvalisuse kaalutlustel õhupall ära. Ju oli neil siis seda vaja.

• Hiinlased pressivad igalt poolt läbi ja ette ning võimalusel ka sinust üle. Metroorongi hakatakse enamasti esimesena sisse minema ning väljuvad inimesed siis pressivad sinna sisse.

• Mis on metroo puhul äge, on see, et metroost väljudes on maas plaat, mis näitab alati, kus on põhi. Teeb orienteerumise lihtsaks.

• Valgusfooridest peetakse lugu ainult siis kui on vaja sõita üle ristmiku. Igal muul juhul neid lihtsalt ignoreeritakse. Hiinlaste kasuks räägib muidugi tõik, et kui maas on kaks rida, siis sõidetakse ka kahes reas, mitte neljas.

• Hiinlastel Pekingis on väga uhked autod ning enamasti on tegu Euroopa markidega - BMW, Audi, Range Rover jne. Ning oluline tundub olevat ka suurus, mida suurem seda parem. See aga ei tähenda, et nad sõita oskaks. Tunnetus auto üle ja suuruse üle puudub täielikult, parkida ei oska nad üldse ja tagurdamisest pole üldse mõtet rääkid. Lisaks liikleb tänavatel palju elekrijalgrattaid ning elektrimopeede, riksasid ja jumal teab mida, mis absoluutselt mingit heli sõites ei tee ning seetõttu armastavad nad koguaeg signaali lasta.

• Hiinas tundub valitsevat mentaliteet, et ükskõik, mida ma teen, ma teen seda suurepäraselt. Et täna olen ehitaja ja homme kokk ja ma olen selles hiilgav. Muidugi on ääretult põnev jälgida, kuidas 7 päevaga!!!! pannakse püsti peaaegu terve hütt/maja koos siseruumidega ning see laotakse tellistest. Sisse ehitatakse ahjud ning peale pannakse katus. Aknaid nad küll vist ei teinud.

• Need hiinlased, kes endale autot ei jaksa osta sõidavad jalgratta või mopeediga ning ma võin julgelt väita, et enamik neist on elektrimootoriga.

• Istumise asemel eelistavad nad kükitada ning seda teevad nad peaaegu alati.

• Enne reisi rääkisid kõik, kui sõbralikud hiinlased on. Selles osas nad ongi sõbralikud, et nad naeratavad ja tulevad ligi ja teevad pilti ja eriti lapsega. Last peab katsuma ja pilti tegema ja jumal teab veel mida. Aga siinkohal ka sõbralikkus lõppeb. Siis on nad suhteliselt isekad ning teistest ei tehta välja ja abivajajaid ei aidata. Ikka igaüks enda eest ja teistest astume üle. Lisaks sellel trügivad nad palju.

• Nad käivad hommikuti enamasti pargis tantsimas, harjutusi tegemas, kaarte mängimas või mida iganes ning selle järgi tundub, et nad on suhteliselt sotsiaalsed.

• Pekingis vähemalt ning Hutongides enamasti asuvad WC'd tänaval. Iga saja meetri takka on üks avalik WC. Kuskilt seina pealt lugesin, et tänavatel on ka avalikud köögid, sest osa Hutonge on ainult magamistuba.

• Hiina toit pole üldse see, mida ma ette kujutasin. Minu lootus süüa kõik see aeg kevadrulle ning sweet and sour kana läks täiega luhta. Menüüs on üldiselt pildid, aga midagi isuäratavat sealt ei paista. Ning toit, mis sulle serveeritakse näeb üldiselt teistsugune välja ja ei maitse minu maitsemeeltele üldse hea. Enamasti oli tegu siis, kas magusa, maitsetu või tohutult tulise toidu vahel. Muidugi sinna sekka ka spetsiifilised hiina maitsed.

• Suurtes supermarketites müüakse liha lahtiselt ja kala. See kõik on laotud jääkuubikutele ning igaüks võib seda seal näperdamas käia ja endale sobilikke tükke välja valida. Võib ka peale aevastada ja mida iganes. Mingeid kindaid või asju selleks ei kasutatta, enda käed need kõikse paremad. Lõhna järgi saab kaugel juba aru, et liha/kala lett on läheduses. Lisaks müüakse liha ka tänaval - konksu otsas ripuvad lihakäntsakat, pole jahutatud ega midagi, kärbseparv pidevalt ümber.

• Hiinlastele meeldib kõike õlis küpsetada ning seetõttu on söögikohtadest möödudes tihti üleval ka vanaks läinud õli lõhn. Parem ongi, et ma täpselt ei tea, kuidas või millistes tingimustest neid toite tehti, mis me seal sõime. Kõht jäi terveks vähemalt.

• Hiinlased ei söö magusat - sokolaadi ja kommi. See-eest võib riiulitelt leida nt suhkruvett, magustatud vett, tulimagusat rohelist teed, milles ma lõpuks kahtlema hakkasin, et äkki me joome siirupit. Ka leivad on neil kõik magusa maitsega.

• Hiinlased lasevad lastel tänavale pissida ja kakada. Kui aga lapsel vaja, siis äärmisel juhul ronitakse puu alla, aga mõni teeb keset tänavat häda ära. Enamikel juhtudel üritavad vanemad selle siiski kilekotti püüda.

• Pekingis on tänavad puhtad, aga tundub ka, et igal tänaval elab vähemalt kaks või kolm koristajat, kes siis päev otsa koristavad. Suurt prügi kuskil ei vedele ega ka konisid, kuigi suitsetavad nad palju. Tänavad on aga koguaeg tolmused. Ja koeraomanikud koristavad alati oma koera järgi ära.

• Hiinlased räägivad ainult hiina keelt, aga kehakeelega saab kõik vajalikud asjad aetud. Vahel tuleb appi ka kalkulaator, sest turgudel on ikka vaja ju kaubelda.

• Lapsega Hiinasse minekul hirmutati meid, et kogu toit tuleb talle kaasa võtta. Muidugi ma siis ostsin talle kõike head ja paremat kokku ja tegelikult tagantjärgi oleks võinud sellest pool maha jätta. Muidugi on seal puuvilju ja poest saab saia/leiba. Restoranis riisi. Nälga ei jää see laps igal juhul ja miskit võiks ka kaasas olla, aga mitte kolm söögikorda koos snäkkidega, see on natuke liiast. Aga mähkmed tasuks küll võtta, sest ma ei näinud ühtegi poodi, kust neid oleks osta saanud.

• Vähemalt Pekingis kannavad nad bränditooteid, vähemalt visuaalselt ja mina loll mõtlesin ikka esimesed päevad, et muidu näeb suht vaene välja, aga jope on Columbia või The North Face ja kott on Samsonite. Aga kui odavalt saab, siis no jah.

• Lapsi tänaval väga ei näe ja kui näeb, siis on nad enamasti kõik riietatud roosasse.

• Nad istutavad muru ning rohivad seda. Peale rohimist jäävad alles ainult sellised tutid, mis on paigutatud millimeetri täpsusega ühele joonele.

Ma alguses arvasin, et ma tõmban selles postitused Hiina teema otsad kokku, aga päris nii see vist ei ole. Hiina müür oli üks viimaseid must visit vaatamisväärsusi meil terve reisi jooksul ning peale seda võtsime suhteliselt vabalt. Ega ausalt öeldes seal midagi muud väga teha polegi ja selline 8-10 päeva on täiesti piisav, et kõiki olulisi kohti külastada.

Kuid siiski tahtsin ma väga väga minna loomaaeda ning seda just seetõttu, et Berliini loomaaias pole mul siiani olnud au kohtuda ühegi panda või koaalaga või hoopis kuldse ahviga. Kuigi viimaste uudiste kohaselt saab ka Berliini loomaaed endale Hiinast varsti uue panda. Samuti asub Pekingi loomaaias maailma suurim sisemaal asuv akvaarium. Sellest mul kahjuks pilte küll ei ole, sest telefoni ma ei viitsinud väga välja otsida ja kaamerat ka ringi seadistada. Akvaarium oli ka meil must visit nimekirjas, aga kui nüüd täiesti ausalt öelda, siis parem on see 20 eurot nägu kulutamata jätta. Tegu on väga aasiapärase akvaariumiga, mida illustreerivad erinevad animatsioonid ning pildid ja värvilised kalad ja tohutult igast mänguasjapoode ja akvaariumid on pigem sellised nadid ja midagi peale valgete vaalade ka väga uut ja huvitavat vaadata ei ole. No delfiinid on ka, kaks või kolm. Ja sellega on üldse nii, et seal oli mingi 500 lasteaia/algklassi last, kes jooksid seal ringi nagu segased ja seisid koguaeg kõikide akvaariumite ees ja tegid igast lollusi. Aga loomaaed ise on äge. Pandad on ägedad ja 1 euro eest saab kaelkirjakuid toita ise.

Siis sellest järgneval päeval ronisime Keelatud Linna väljumisväravate vastas olevasse mäkke. See on ka park, kus kasvab Pekingis kõige rohkem pojenge ning inimesed lähevad sinna pojenge vaatama. Jingshan Park. Meie läksime sinna selle künka pärast. See on Pekingis kõige kõrgem küngas ning sealt peaks siis olema ka üks kõige paremaid vaateid. Vaade oligi hea, aga sudu tõttu ei jäänud väga palju just pildile. Ja Keelatud Linnale on sealt "hea vaade". No see on lihtsalt hunnik punaseid katuseid. Aga tore oli ikka ja lõpuks meile ju meeldis.

Ja viimasel päeval lisaks pakkimisele ja muule käisime me veel Yuyuantan Pargis. Seal on üle 4000!!! kirsipuu, mis küll meie külastuse ajaks olid õitsemise lõpetanud ning lisaks pidi seal olema ka veel pojenge, magnooliaid ja kõike muud, aga no meil jäi see kahe silma vahele. Pargi keskel on ääretult suur järv, mis täitub sadade paatidega. Park on täis ka igasugusest soost ja vanuses inimesi, kes seal igasugust liikumist/trenni/tantsu ja muud teevad.

Ja nii siis saigi meie Pekingi reis otsa. Õhtul saime pakkida ning tagasi tulime üks pagas vähem ning järgmine hommik saime juba lennujaama minna. Pekingi lennujaama rahvusvaheliste lendude hall on suhteliselt tühi, aga lagi on nii kõrge, et mõne 14 korruselise maja mahutab sinna vaevata ära. Lisaks tuli meil kas korra või kaks rongiga sõita, et oma terminali/departure gate jõuda. Pagasi annad ära ühes terminalis ja siis sõidad rongiga järgmisse, kus on turvakontroll jne. Passi ja pileteid kontrolliti meil seal 7 korda, lisaks tehti pilt ning hea, et riidest ei pidanud lahti võtma. Lennukis noorhärra magas enamasti ja kui ei maganud, siis agaraid lõbustajaid oli tal seal palju. Lisaks sai ta endale kolme aastase sõbranna ning lennukimeeskonnalt palju nänni. Et selles suhtes julgen väita, et lapsega reisimine pole midagi hullu ning nad on palju vastupidavamad, kui me eeldame.

Täna ma siis räägin teile suurest Hiina müürist. Tegelikkuses on Hiinal neid kaks - on suur Hiina Müür ja siis on Suur Hiina Tulemüür. Mõlemad on omamoodi kuulsad. Tulemüür kaitseb meid sisenemast sotsiaalmeediasse ja googlesse ja kõikidele https lehekülgedele, niiet internetti pole seal mõtet kasutada. Suur Hiina Müür on siis maailma ime, kui mälu ei peta (mis on viimasel ajal väga põduraks jäänud), siis peaks ta olema ka üks seitsmest vanast maailma imest. Müür oli ka üks olulisi vaatamisväärsusi, mis meid just Pekingi poole kallutas. Nimelt pole me kumbki väga ranna tüüpi puhkajad ning meile meeldib rohkem kultuuri ja kohalikku elu uudistada. Kuna müür asub Pekingile suhteliselt lähedal, siis oli see kindlalt must have külastus.

Pekingist saab müürile erinevate transportidega ning ka erinevatele juppidele. Meie lähtusime oma matkaraja valikul sellest, et meil on kaasas väikelaps ning reis müürile peaks olema eelkõige mugav ja kiire. Ning ega see meile väga palju valikuvõimalusi ei jätnud. Variant oli sõida Badalingi või Mutianyu lõiku vaatama. Mõlemad on umbes 1-2h tunni kaugusel Pekingist ning nad on ka siiani ainsad renoveeritud lõigud müüril (muidu on müür suhteliselt viletsas seisus ning suurem osa sellest külastajatele suletud). Viimase kasuks rääkis külastajate vähesus, kuid Badalingi oli võimalik sõita rongiga ning see tundus meile kõige mugavam. Muidugi on Badaling kõige turistirohkeim lõik ning kõige pikemalt renoveeritud. Seal on võimalik kasutada ka gondlit või mingit slide käru, et müürile üles jõuda. No aga mis seal ikka, eks me siis pistame turistidega rinda.

Müür on ehitatud üle mägede, sinka-vonka ja üles-alla. Ja tundus, et täpselt nii nagu mägi läks. Kui läks püstloodis üles, siis oli ka müür püstloodis üles ning kui olid üles roninud, siis kolm meetrit edasi pidi kohe alla ronima. Oleks võinud siis mäetipust mööda minna. Lõigu pikkus, mis on külastajatele avatud on 7,6 km. Müür on keskmiselt 7,9 m kõrge ning 5,7 meetrit lai. Meie läbisime Badalingi põhja poolsema lõigu kõik 12 vahitorni. Enamik pöörab 8nda juures keskuse poole tagasi mööda kõrval teed. 8s vahitorn on kõige kõrgem punkt ning üks kõrgemaid kogu müüril. Kuni sinnani on tee suhteliselt ülerahvastatud ning hiinlastele meeldib lihtsalt seisma jääda ja maha istuda, kus jumal juhatab. 8ndast tornist edasi läheb hõredaks. Asub ta umbes 1015 meetrit merepinnast.

Nüüd sai muud juttu kohe nii palju. Igatahes müürile läksime rongiga ja see on juba omaette koguemus. Raudteejaam on nii suur, et jube. Üle kümne platvormi ning kõrged laed ja marmorpõrandad. Ning tunnis väljub sealt üks rong. Selleks, et minna müürile, peab seal kohal olema ikka väga palju varem. Inimesed võtavad ennast umbes viie meetri laiusesse ritta ja siis ootavad. Ning kedagi platvormile ei lasta. Ja nii me siis seal tungleva rahva seas seisime kuni üks hetk lasti 10-20 inimest eest minema rongi peale. Taga pool olijad arvasid, et nüüd tehakse uksed lahti ja saab hakata minema. Tõusis sumin ning tagant hakati pressima. Kogu situatsioon on suhteliselt karm, sest kui midagi maha kukub, siis üles seda enam võtta ei saa ja kui ise kukud, siis nad ilmselt pressivad sinust üle. Jan mõtiskles, et mitu inimest neil seal surma saab. Igatahes meie lootus, et nad ei ole nii lollid, et uksed platvormile tehakse lahti 5 minutit enne rongi väljumist ja loomakari amokki hakkab platvormil jooksma, osutus täiesti valeks. Täpselt nii oligi. Tehti üks uks lahti ja kõik see mass hakkas sealt läbi pressima ning rongi poole jooksma. Just jooksma, sest rongis pole istekohti määratud ja kui istuma ei saa, siis seisad. Ja rong muidugi parkis nii kaugel kui võimalik, et oma 500 meetrit sai seal joosta küll. Meie muidugi noorhärraga ei jooksnud kuskile.

Rongis ise oli mugavus missugune. Tänu noorhärrale pakkusid noored tüdrukud meile istekohti ning istusid ise kolmekesi kahe istme peal. Ja me istusime kahekesi ühel. Aga istmed olid ka kaks korda laiemad, kui Euroopas ning jalaruumi oli meeletult. Ise me arvame, et kuna müür veel ei olenud nii rahvast täis ja kõrghooajal külastab müüri kordades rohkem inimesi, siis need inimesed seisavad ka istmete vahel ja kus aga juhtub. Sõit sinna kestab umbes 80-90 minutit ja umbes 50ndal minutil on võimalik aknast juba püstloodis mäkke tõusvat müüri näha. Siis tõuseb ka sumin rongis ning asiaadid haaravad kaamerate järgi. Kuigi müürile oli soovitatud jalga panna matkajalanõud ja pikad riided ning kaasa võtta müts (lauspäike ja varju pole), siis enamik asiaatidest seda reeglit ei järginud. Osa oli plätudes ning osa kingadega, mõni maani kleidis ja mõni pakitud nagu eskimo. Aga ega nad väga pikalt seal ei kõnni siis, 8ndasse torni ja alla tagasi. Samuti tundus meile, et see on nagu palveretk või auasi neil sinna üles jõuda, sest müürile mindi terve perega, no lapsi väga ei olnud, aga müür on ka nende jaoks siiski liiga järsk ja ohtlik. Kuid kaasa olid võetud igast mammid ja papid, üks vanem kui teine ning nood siis tegid iga 20 minuti järel peatusi. Meil läks kogu lõigu läbimiseks umbes 3,5h ja väga pikki pause me ei teinud. Muidugi tasub siinkohal mainida, et Jan on elupõline matkaja ning naudib mägedes matkamis ning eriti mäkke ronimist/jooksmist. Tal on siis samm nii kiire, et kalpsab kui noor hobune aasal. Mina see-eest pole elus kunagi matkanud ning Eestist pärid pole mul siin ka erilisi mägesid, kuhu ronida, peale suure Munamäe muidugi. Nii me siis seal olime, Jan ees ja siis ootas, kuni ma nagu vanaema trepist üles ja alla ronisin. Trepiastmed ulatusid mul ka poolde säärde, kui mitte kõrgemale ning järsk oli ka teine, et ma ei julgenud seal kiireid samme teha. Aga nüüd pilte (kahjuks piltidelt väga ei tule välja, kui kõrgele tegelikult ronida tuleb ning kui järsud tõusud-langused seal on).