Niisiis. Kuna noorhärra magab juba teist tundi, oli mul aega esimesed pildid ära sorteerida ning blogi jaoks valmis seada. Kuna neid on väga palju, siis postitused tulevad päeva-kahe kohta korraga.

Et siis alustame algusest. Lendasime 14.04 trajektooril Berliin-Kopenhaagen-Peking ning jõudsime alles 15.04 lõunaks (kell 12) Pekingisse. Kodus magasid sellel ajal muidugi kõik magusat und veel. Ajavahe Berliiniga on 6h. Kuna Pekingi lend oli nn öösel, siis noorhärra magas terve lennu meie suureks õnneks maha. Polnud tarvis peapeal seista ega muid trikke teha. Ja meie saime rahulikult oma lennukitoitu nautida ilma, et keegi sinna oma käsi sisse üritaks pista. Pean ütlema, et lennukitoit oli üllatavalt maitsev. Sööks teinekordki.

Pekingis maandudes oli terve linn sudus ning õhukvaliteediindeks kõvasti üles 150 (unhealthy). Pekingi lennujaam on hiiglasuur, aga seal ei tundu midagi eriti juhtuvat. Tundus suhteliselt tühi ning meie lennukitäis inimesi jooksid passikontrolli. Seal saime umbes tund aega sabatada ning siis teiste reisijatega ennast mingisse minirongi pressida, millega me sõitsime teise terminali, kust pagasi kätte sai. Umbes 40st pagasilindist enda üles otsimine võttis ka oma aja. Kohvri ja seljakoti ja karli voodi saime kiirelt kätte, aga mida ei tulnud ega tulnud oli käru. Baggage delivery juba lõppes ning kõik olid läinud. Kõndisime siis mööda lennujaama, et leida keegi, kes aitaks meil käru üles leida, sest sai see ju kindlasti lennukisse ning ära andsime me ta alles väravas. Tuli siis lõpuks välja, et bulky baggage tuuakse eraldi, mingisugusesse kollasesse kasti. Keegi kästitsi toob. Nojah, ei osanud seda oodata. Inglise keelt nad ka seal eriti ei räägi, et jah, suhteliselt kehakeeles ja mõistatamisega see asi seal toimis.

Edasi sõitsime Airport Expressiga linna ning rongi viimasest peatusest oli meie hotelli umbes 2 km. Mõtlesime, et mis see siis kõndida ei ole. Muidugi esimesed vaated Pekingist ei olnud (mulle) väga vau ja ma juba hakkasin kahtlema, et miks me siia küll tulime. Edasi läks aina hullemaks. Kelleltki teed küsida ei ole ning kaarti nad enamasti lugeda ei oska. Politsei ei suutnud enda asukohta kaardil üldse leida. Aga sellistest üllatavatest asjadest ma teen eraldi postituse.

Hotell oli mõnus. Me olime/oleme valikuga väga rahul. Puhas, vaikne ja sõbralik. Hea asukohaga erinevate vaatamisväärsuste suhtes. Kuna meie Janiga lennukis peaaegu, et üldse ei maganud, siis tegime noorhärraga lõunauinaku ning peale seda otsustasime natuke ümbrus kaeda ja kuskilt õhtusöök leida. Käisime puuviljapoes banaane ostmas ning leidsime siis ühe Dumpling söögikoha, mis oli inimesi paksult täis ja tundus okei olevat. Natuke ootamist ja istusime lauas. Toodi menüü (hiina keeles), kuhu siis pidi kogused taha kirjutama, et mitu tükki või nii. Mingid sõnad olid ka inglise keeles ja nii ma seda siis täitma hakkasin. Vaatasin kõrvallaudadel, et dumplingud on sellised peopesa suurused ja ühel oli väike kauss riisi ees. Arvasin, et neid tellitakse ükshaaval (kuskil polnud kirjas) ning võtsin siis kausi riisi munaga noorhärrale ning meile enda arvates kummalegi 5 dumplingut. Jan juba jõudis muretseda, et me jääme nälga oma viie pelmeeniga. Aga kus sa sellega kui toitu hakkas voolama, nagu me korraldaksime pidu 20nele inimesele, mitte õhtusööki kahele. Kausitäis riisi oleks ära toitnud vaevata neli-kuus täiskasvanud ning dumplingui saime me 10 asemel 50. Oleks võinud siis hoiatada, et nad viie kaupa tulevad Vaeseks me ennast ei maksnud, kõik see läks maksma umbes 15 eurot äkki koos jookidega.

Noorhärra oli öösel segaduses, kui ta kell 1 otsustas üles tõusta ja avastas, et õues on ikka pime. Meie õnneks otsustas ta edasi magada kella kuueni. Esimese päeva plaan oli minna Pekingi peaväljakule Tian'anmen väljakule (see kus mungad end põlema panevad ja kui on Mao pildiga väravad Keelatud Linna). Ega ma tegelikult Hiinast ja Pekingist eriti midagi enne ei teanud, ajaloo tunnis ma ka just kõige tähelepanelikum ei olnud. Kuna internetis leiduva info põhjal oli kartus, et me keelatud linna ei saa, sest piletid müüakse kiirelt välja otsustasime esimese asjana endale piletid soetada, kas siis samaks päevaks või mõneks järgnevaks. Tuli välja, et mu kartustel polnud alust. Kuigi Pekingis algas peak season, siis suurema osa neist moodustab siseturism, ehk siis enamasti asiaadid. Kahjuks me peale vaadates ei oska öelda, kas ta tuleb Vietnamist, Jaapanist, Hiinast või kuskilt mujalt, aga nn. valgeid inimesi kohtasime me oma teel harva.

Mis ma keelatud linna kohta ikka öelda oskan. Minu arvates, et juhtu midagi, kui sinna ei lähe. Seal pole väga midagi vaadata ning suurem osa on sellest külastajatele suletud. Sisse kuskile ei saa ning kõik majad on suhteliselt ühesugused. Muidugi kui on suur soov vaadata accumulated elegance Mountain või midagi samaväärset, siis antagu minna. Lisaks peaks tegu olema kõige paremini säilinud Hiina/Pekingi vaatamisväärsusega, kus on elanud kaks erinevat dünastiat. Ütleks, et kõige paremini teda just korras ei hoita ja ilmselt seetõttu on ka enamik linnast külastajatele suletud.

Peale keelatud linna jalutasime lähedal asuvasse parki. Enamik parke Pekingis on sissepääsutasuga ning pargi keskel on mägi, mille otsa on siis midagi ehitatud. Nii ka selle pargi puhul. Mäega kaasnevad ka trepid. Küll on hea, et ma nõudsin ErgoBaby kaasa võtmist, sest käru koguaeg treppidest üles alla tassida on ikka jube. Igatahes Behai pargi mäe otsas oli budisti tempel ja sealt sai megajärsust trepist alla minna ja seda kõike vaadata. Edasi saime lihtsalt pargis jalutada, noorhärra sai fotode jaoks poseerida ning me otsustasime sealt koju jalutada.

Poolel teel me muidugi suutsime ära eksida, sest otsustasime suvaliselt teelt sisse keerata. Aga tänu sellele leidsime väga populaarse tänava, kus saab nii shopata kui süüa ja üldse on väga äge. Ja kõigele lisaks oli see meie hotellile väga lähedal. Hiinas saab kolme sorti toitu - maitsetu, vürtsikas või magus. Nii me sõime seal sweetened cheese võikusid kui ka paneeritud pehmekestalisi krabisid. Krabid oli noorhärra eriline lemmik. Aga kuna ma juba näen, et see postitus on soovitust palju pikemaks läinud, siis järgmisest päevast juba mõni teine kord

Jah, meie. Eelmise aasta augustis rõdul tsillides otsustasime minna käesoleval aastal puhkusele, koos lapsega. Esialgne suurejooneline plaan oli muidugi Uus-Meremaa või Peruu. Aga esimesele olid piletid selleks hetkeks juba liiga kallid ja ümberistumisi liiga palju ning Peruusse ma lapsega minna ei julge, siis otsustasime suhteliselt lihtsa reisi kasuks. Peking, Hiina. Miks just sinna, ma ei oska öelda. Tuli lihtsalt pähe ja SAS'il oli mugav Copenhagen-> Beijing otselend kohe olemas. Muidugi Air Chinaga oleks saanud nii paarsada eurot äkki odavamalt, aga noh, mugavus maksab ka midagi.

Et nüüd te siis teate, kus ma viimased 11 päeva olin. Tegelikkuses ma tahtsin esmalt hoopis kirjutada inimeste reaktsioonidest, kui nad uudist kuulsid. Ilmselt ilma liialdamata võin ma öelda, et siinkohal tulevad välja kultuurilised iseärasused ja vabadus.

Eestlased, kellele nõukaajal välismaale minek oli pea võimatu ning ka tänapäeval paljude majanduslik seis ei võimalda reisimist, ei tuleks vist eriti selle pealegi, et lapsega kuskile Euroopast väljapoole minna (mis ei ole Türgi või Egiptus). Palju olen ka kogenud suhtumist, et lapsega saab elu otsa ja reisida ei saa ka enam kunagi. Seetõttu ei pannud mind ka imestama tagasiside perekonnalt, sõpradelt ja tuttavatelt. Muidugi oli ka neid, kes ütlesid, et oh äge, aga kahjuks oli rohkem neid, kes arvasid, et ma teen nalja, olen hulluks läinud, lapsega ei minda reisile ja veel Hiinasse. Kas me ei saanud siis hoopis minna Horvaatiasse või kuskile siia, miks me peame Pekingisse minema, miks tuleb noorhärra kaasa võtta? Miks ei võiks noorhärrat selleks 10ks päevaks kellegi hoolde jätta ja kahekesi minna? Kas enne noorhärra sündi ei oleks saanud oma reisid ära reisitud? Kas me pole veel aru saanud, et me oleme nüüd lapsevanemad ja ei saa niisama heast peast reisile minna? Ja nii edasi.

Ega ma ei lasknud ennast sellest häirida. Me olime oma otsuse teinud. Seevastu tahtsin siinkohal öelda, et kõik sakslased ja kohalikud sõbrad reageerisid kõik positiivselt, indu täis. Nad uurisid, et miks me ei lähe mitmeks kuuks ja miks me ainult Pekingisse lähme. Uuriti, kas me plaanime Hiinas ringreisi teha ja kuidas me üldse Hiina peale tulime. Selgituseks nii palju, et sakslastel on minimaalne 2 kuud isaduspuhkust võimalik isadel võtta (naised seda ei saa võtta). Enamik perekondi teeb aga hoopis nii, et isa võtab 2-6 kuus isaduspuhkust (naise emapuhkus väheneb selle võrra) ning nad lendavad Uus-Meremaale, Austraaliasse, Kanadasse või jumal teab kuhu selleks paariks kuuks. Koos lastega. Niiet siin on täiesti normaalne, et reisidele võetakse lapsed kaasa ning reisitakse väikeste lastega.

Niisiis olime me 14.04-25.04 Pekingis, koos noorhärraga. Reis läks väga hästi, me oleme väga rahul ja õnnelikud, et me otsustasime kõik koos minna ja just Pekingisse. Kuna on väga palju inimesi, kes on huvi tundnud, kuidas meil Hiinas läks (ja ilmselt ei ole see long-distance puhkuste sihtkoht number üks), siis järgnevatel päevadel/nädalatel üritan ma kirja panna, kus me käisime, mida me tegime, mis me sellest arvame ja kõike muud. Ilmselt lisaks tuleb postitus "random fackts"/ üleüldised tähelepanekud Hiina ja hiinlaste suhtes. Muidugi kõik see saab illustreeritud imetoreda pildimaterjaliga (ma loodan vähemalt)(kui ma kõigist tuhandest pildist suudan valiku teha). Kellel on küsimusi või huvi mingite asjade suhtes, jätke julgelt oma kommentaarid

No ma kohe ei saa sellest munadepühast kuskile kaugemale. Kohati tundub, et see on siin olulisem püha kui jõulud, aga no ma ei kurda. Neli järjestikkust vaba päeva on nii mõnus. See on kui väike puhkus. Jan sai terve pika nädalavahetuse meiega veeta ja me saime ka ühe hoobiga kõik sugulased ära külastada. Ja no kui on puhkus, siis teatavasti aeg lendab linnutiivul.

Nagu ma eelmine kord mainisin, siis laupäeva hommikul oli meil lihavõttebrunch Jani lapsepõlvesõpradega. Üks rase otsustas ohjad enda kätte haarata ning broneeris laua. Küll aga ainult täiskasvanutele ja arvestas kõik lapsed välja. Nemad pole ju inimesed. Ja nüüd pillub tuld, kui lapsevanemad julgesid talle emaile saata, et kas ka lastetoolid said bookitud. Aga no see selleks, loodetavasti tema emainstinkt tuleb ka kunagi. Brunchil käisime Schneeweiss (äkki kirjutati nii) restoranis. Kodulehekülg mingit infot meile ei võimaldanud, kuid üldiselt võib rahule jääda. Tegu on siis Lõuna-Saksamaa stiilis brunchiga. Minu jaoks jäi valik tänu sellele kesine, aga nad pakuvad seal maailma parimaid värskelt pressitud mahlasid, mis olid minu üllatuseks ka väga hea hinnaga. Noorhärra pani pintslisse suure pudrukausi ning ka kukli ja kui ma ei eksi, siis sõi puuvilju peale. Ei saa mina aru, kuhu ta selle kõik paneb.

Peale brunchi "kolisime" me Jani ema juurde ööseks, sest me olime järgmiseks päevaks kutsutus sinna "Osterfest"ile. See tähendas, siis hommikupoolikul munade otsimist ja lõunal väikest grilli. Kolisime, sest reisisime sinna kohvri, reisivoodi, lapsevanri ja muu tränaga ning autot meil hetkel veel siin pole. Üldiselt siiani olen ma vältinud sinna ööseks jäämist just kogu tavaari vedamise mõttes, kuid mõtlesin, et oleks tore seekord ilusat ilma nautida ning ka seal ööbida. No ütleme nii, et edaspidi väga mind see teekond ei kutsu. Ilma me nautisime, aga seda oleks saanud sama hästi ka kodust teha ja no seal nii või naa kedagi ei huvita, kas me oleme seal või mitte. Ilmselt tulevikus on lihtsam noorhärra üle aia sinna tõsta ja ise ära minna. Aga no mul ei lubatud vinguda ja kästi rohkem naeratada ja noogutada. Kahjuks nii suure ignorantsuse ja ebasõbralikkuse suhtes ma ei oska seda teha.

Igatahes saime ennast päikse käes soojendatud ning noorhärra sai muru ja männioksi süüa. Tal pole enne seda võimalust olnud, kuid 17 kraadi ja päike võimaldas ka tal muru peal ringi käputada. Järgmine hommik peale hommikusööki hakkasid kõik ülejäänud mune peitma ja meie Janiga panime noorhärrat magama ja olime kokkuvõttes ainukesed, kes midagi ei peitnud ja ei teadnud, kus kõik munad asuvad. Asi päädis siis sellega, et kui me jalutuskäigult sisse tulime ja noorhärra üles "mäkke" lükkasime, teatasid teised, et asume mune otsima. Rõõmu kui palju kui nende kotid olid šokolaadimune täis (ning me polnud jõudnud veel alustada) ja meile jäi rõõm üles korjata kõik keedumunad Meie õnneks pidid teised "otsijad" oma saaki ka meiega jagama ja me päris šokolaadimunadest ka ilma ei jäänud. Keedumunad jagasime me lahkelt soovijate vahel laiali, sest no kaks päeva tagasi kõvaks keedetud värvitud munad pole just meie cup of tea. Jumal tänatud, et perekonnas leidub teisi inimesi, kes neid söövad

Pühapäeva õhtul koju jõudnuna arvasime, et esmaspäeva me ei tee midagi. Aga kus sa sellega. Kell kaheksa said Jani isaga kokku lepitud, et tuleme neile külla. Sinna on vähemalt palju lihtsam minna ja minu jaoks on seal toredam ka. Nemad kaevasid mingeid kraave ja Jan mängis oma väikevennaga jalgpalli. Me noorhärraga "mängisime" ka, väravavahina. Kahjuks ligi 10 kilose raskusega ning piiratud vaate- ja liikumisväljaga läks nii mõnigi pall meie väravast sisse ning lõpp skooriks oli 6:6. Mängisid siis Jani isa ja väikevend minu ja Jani vastu. Mingi hetk olevat ka seal lihavõttejänest hüppamas nähtud ning tuli meil hakata uuesti mune otsima. Seekord meie õnneks ei olnud peidetud keedetudmune ainult, vaid õnnestus leida ainult šokulaadi. Viimase päikselise päeva lõpetuseks leidsime oma ukse tagant veel ühe jänese.

Me oleme väga rahul, et me terve nädalavahetuse õues saime veeta ning imeilusat ilma nautida. Noorhärral oli ka tore muru ja lilli avastada ning tema suureks rõõmuks (ja minu mitte ilmselt) lubas vanaisa tal oma šokolaadijäätist limpsida. Oeh.. ilmselt pidi see ka ükskord juhtuma. Terve eilse ja tänase päeva sajab ainult vihma ning ka temperatuur on 10 pügalat alla kukkunud ning talv on vist jälle tulekul. No loodame, et mitte, sest nädalavahetus on mul plaanis rõdu korda teha ja uued lilled istutada. Ilmselt tuleb nende mitmete lobapostitustele sekka ka mõni retsept. Ootel on neid palju, aga no ma ei tea, kuhu see aeg kaob.