No üle pika aja saab jälle midagi kirjutatud. Kuidagi vägagi kiireks on läinud viimasel ajal ja aeg kaob kui muti auku Tulime noorhärraga just Eestist puhkuselt ja kodus pole saanud väga ollagi. Noorhärrast lausa kahju, et ta siin ei saa korterit ja kõiki oma mänguasju uuesti avastada (ta otsustas Eestis oldud aja jooksul nii käputama kui ka seisma hakata), sest koguaeg on kuskile vaja minna ja kuskil olla. No aga läheb vähemalt sama rütmiga edasi, mis meil Eestis oli. Eks see ongi kõige suurem miinus, kui tulla ainult kümneks päevaks. Iga üks tahab kokku saada ja tuleb ikka ema-isa juures ka käia ja vanavanemate jne. Kuidagi tuleb kõik ära mahutada ja sellist nagu puhkehetke pole üldse. Õnneks me tuleme suvel pikemalt, et siis peaks ka natuke rahulikum olema.

Aga jälle läks jutt lippama ja tegelikult tahtsin hoopis pajatada sakslaste munadepüha armastusest. See üks ja ainuke pilt selle postituse juures mulle just seda sümboliseerib. See on tehtud vast juba rohkem kui kuu aega tagasi Berliinis Alexander Platzil asuvas Galeria kaubamajas ja no see nn lihavõtete püsinäitus pandi sinna küll vist juba jaanuari alguses üles. Ja nii on see igas poes, kuhu sisse astud. Kuhjade viisi igast sokolaadimune, jäneseid, tibusid jne. Poest saab osta värvitud ja keedetud mune (kes seda teeb, on mulle siiani arusaamatuks jäänud). Inimestel ripuvad maja eest põõsastel värviliset plastikust munad. Nagu jõulud oleks tulnud uuesti. Mulle isiklikult tundubki, et see on jõulude järel nende kõige olulisem püha.

Sakslaste kasuks räägib siin see, et neil on nimel ka esmaspäev vaba päev ning see on ka nende jaoks nagu puhkus. Paljud pered sõidavad kuskile lühikesele reisile või teevad midagi teistega koos. Traditsioonilselt tuleb külas käia kõikidel emadel-isadel, ämmadel-äiadel, vanavanematel ja jumal teab veel kellel. See kõik kulmineerub pühapäeval perega koos munade otsimisest aias (just nimelt, ka 26 aastased lähevad mune korjama) ning ühise söömaga. Restoranid on puuspüsti rahvast täis ja poed on kogu selle aja kinni. Eestis olles just vaatasin, et nt Stockmannis oli lihavõtte teemale pühendatud üks väike lauake.

No ja nii ongi meil tegemist kui palju. Homme hommikul bruch sõpradega ja pühapäeval Jani ema juures väike munade korjamine ning esmaspäeval saab seda sama läbi teha jani isa juures. Täna käisime ühel sõbral külas ja teisega kreppe söömas ja üldse vaene noorhärra saab magama alles kell 20. Loodan, et me varsti saame ta jälle normaalsesse rütmi tagasi (kuigi meil plaan varsti ka Pekingis üks väike tuur teha) ning saab ka rohkem aega kodus veeta ning näiteks rõdule uued lilled istutada. Üldiselt on ilm siin palju parem, pühapäevaks lubatakse tugeva tuule kõrvale 17 kraadi ja lauspäikest Loodame, et nii ka on.

Teile soovin ma ka ilusaid munadepühasid ja koksige minu eest ka mune (seda sakslased ei tee ja sibulakoortega värvimisest ei tea nad ka midagi ). Loodan, et soojad ja päikselised ilmad jõuavad varsti ka Eestimaa pinnale

Käsitöö ja mina pole kunagi olnud eriti sina peal. Seda kuni viimaste aastateni kui midagi juhtus. No ma täpselt ei tea, mis see oli, mis juhtus, aga ma hakkasin sokke kuduma ja siis juba kampsuneid. Huvitusin üha enam kudumisest ning nii mõnigi sai mütsi või salli või jumal teab mille endale. Ja sügisel ostis/kinkis Jan mulle heegeldatud loomade tegemise raamatu. Ta tahtis seda mulle sünnipäevaks osta, aga kuna me olime parjasjagu Eestis ja lõng on siin/seal nimelt palju odavam ja kvaliteetsem, siis sündis ka otsus, et raamat jääb minuga ja ma saan endale tagavara varuda. Raamat, mille ta ostis oli Mari-Liis Lille "Võluväega mänguasjad" ja noh, mis ma oskan kosta, see on täiega oma raha väärt.

Aga selleks, et olevikust rääkida, tuleks esmalt ilmselt minevikku piiluda. Kui ma kunagi ammu-ammu lasteaias käisin ja esimeses klassis, siis mulle tohutult meeldis heegeldada. No siis ma muidugi arvasin ka, et heegeldamine piirdub keti heegeldamisega. Ma mäletan, kuidas ma ikka ööd ja päevad seda ketti heegeldasin ja lõpuks oli mul seda oma mitukümmend meetrit paberile kleepida. Nii palju polnud muidugi vaja. Järgmine mälestus käsitööst on kuskilt algklassidest, kus me pidime kooli kaasa võtma vatti ja kaks sokki. Ja sellest sokist tegime me sokikoera. Ma mäletan, et ta meeldis mulle niiväga, et ma tegin kohe kodus mitu tükki veel. Kuid kui keegi mult praegu küsiks, kuidas sokist koer teha, poleks mul õrna aimu ka mitte.

Edasi jätkus käsitöö alane haridus juba põhikoolis, 5-9. klassis. Ma mäletan viiendast klassist, et see aasta oli mulle käsitööliselt soodne aasta. Kudusime vist salli, heegeldasime ringseid pajalappe, tikkimises õppisime ristpistet ning õmblesime kas patja või põlle. Ja no kokandus on mulle koguaeg meeldinud ning seal olin ma alati "pereema", kes sai oma grupi tööd koordineerida ja juhendada. Ka õmblemine meeldis mulle ning seal olin ma kärme ja päris hea. No enam ma väga üldse õmmelda ei oska, aga see pole praegu teema. Ainult kui töö ülesanne oli õmmelda padi ning kõik klassikaaslased tegid ilusad suured kohevad padjad, siis mina sain oma padja sisse ainult kaks kihti õhukest porolooni vms, ehk siis mul tuli diivanipadja asemel esitada toolipadi. Selles saan ma süüdistada ainult oma ema

Kudumine mulle väga ei istunud. Ma tean, et see salli kudumine oli üks igavene piin ja võttis terve igaviku. Lisaks pöörasin ma teda ilmselt ka koguaeg valetpidi ning servad ei tulnud ilusad ja silmuselised. Ma mäletan, et ma lasin vahepeal vanaemal kududa 10 cm, aga no see oli ikka nagu siga ja kägu. Ta oleks võinud mulle terve salli ära kududa. Peale salli oli vaja kududa sokid. No sellest ma parem üldse ei räägi, kuidas mul üks sokk oli teisest kaks korda suurem ning ühel neist jooksis silm või paar ka. Ilmselgelt hea hinnet ma selle eest ei saanud ja see võis olla ainuke kord mu elus, kui mul oli tunnistusel kolm - käsitöö. See eest järgmisel aastal kootud kindad olid väga ilusad ning tädi kasutas neid koeraga jalutades. Kudumise lõputööks oli kampsun. No minu arvates ei lase ükski täie mõistuse juures olev inimene tänapäeval 8nda klassi õpilasel kampsunit kududa. See võttis megakaua ja ma mäletan seda kui eilset, et päev enne tähtaega kudusin ma öösel kampsunile varrukaid ja mingi imeliku krae. Hommikul kooli jõudes hakkasin ma kampsunit kokku õmblema ja kuigi mul ei olnud vähimatki aimu kuidas, siis kokku ma ta sain. Kampsuni eest sain nelja. Klassiõde otsutas selle hindamiseks enda selga panna ja talle oli õlgadest lai.

Tikkimist ma jälestan. Mingil määral siiani, sest see oskus on vajalik loomadele ninade, suude, silmade ja jumal teab mille pähe tegemiseks. No ma ei ole selles üldse hea. Esimene aasta oli tore, ristpiste. No seda oskan ma ka praegu teha ja ilmselt oli see mu ainuke viis tikkimises. Edasi oli vaja teha mingeid lillesid ja muhu tikandeid, pilutamist ja kes teab veel mida. Tunne oli küll selline, et aasta- aastalt lähevad mu oskused aina halvemaks. Ja heegeldamisest ma peale pajalappide midagi ei mäleta. Ega ilmselt me palju ei heegeldanud ka, seal ei ole erilisi oskusi vaja, kui ahel- ja õhksilmust teha oskad.

Ja nüüd oleme jõudnud siis ringiga algusesse. Peale 9ndat klassi ei teinud ma kuni ülikooli lõpetamiseni midagi. Kuid siis tuli valgustus peale ning tekkis huvi kudumise vastu. Sai kootud sokke igas suuruses ning ka Janile kampsun. Mütsid-sallid pealekauba. Ning ilmselt seoses noorhärra sünniga tärkas mul huvi teha amigurumi tehnikas mänguasju. Amigurumi tehnika pärineb Jaapanist ja tähendab ringset heegeldamist. Kui põhisilmust teha oskad, siis saab iga üks sellega hakkama. Esialgu on keeruline, vähemalt mul oli, käte ja jalgade ja kõrvade õigele kohale kinnitamine, nii et nad tunduksid paraleellselt ja ühes kohas. Mitte, et üks käsi on cm üleval pool kui teine jne. Aga selle peale öeldakse, et harjutamine teeb meistriks. Pealegi avastasin ma, et triibuliste loomade puhul on seda lihtsam teha. Noorhärrale nad väga meeldivad/maitsevad ning olen juba paar tükki ka kingituseks meisterdanud. Lisaks ootavad paljud veel oma korda ning nii mõnigi kingitus on veel tegemata. Niiet lõpetuseks, ka kõige halvemast käsitöölisest võib üks päev saada juba päris osav. Ära heida meelt!