Segaduse vältimiseks. Kuigi sakslastel on 24.detsember poolik tööpäev, tähistatakse jõule siiski 24ndal. Vähemalt idas. Kölnis ja läänes tuleb keegi Christkind ja seetõttu tähistatakse jõule seal 25ndal.

Ettevalmistused algasid juba 23ndal ja 24 oli juba suht tsill. Külalised tulid kell 15 ja krabasid noorhärra enda haardesse. Sõime traditsioonilist Eesti toitu – seapraad, hapukapsas, verivorst, kõrvitsasalat. Magustoiduks tarretis. Mul pole vist veel ühtegi jõulu möödunud ilma tarretisega. Julgen arvata, et ehk on asi selles, et mu ema lihtsalt ei oska ühtegi muud magustoitu peale tarretise ja küpsisetordi. Kingitustesaak oli ka meeldiv, kõige enam sadas neid noorhärra kuuse all. Noorhärra sai endale uue madratsi ning söögitooli, dinosauruse kiige ja väiksemat pudi-padi mänguasju. Pereisa Jaanuši kuuse all peitud jalgrattatool noorhärra jaoks ja kõik sellega kaasnevad vidinad ja lisatükid ning üks kokaraamat. Kahe peale saime me veel ühe kokaraamatu, õunamahla, pesupulbri koos metallist karbiga (kahjuks on mingi eriti lõhnav pulber) ning laevukestega, mis seal “ujusid”, ahjuvormi (mis ei ole see, mida me soovisime, vaid mingi suvaline) ja uue wok panni. Isetehtud küünla ja õnneküpsised ka. Ja minu kuuse all oli Prantsuse Pattiserie täielik õpetus, ehk siis tehnika, salatikauss, mida ma juba aasta aega poes silitamas käin ja vankrikinnas. Ahjaa.. lisaks sellele saime varajaseks jõulukingiks kuusejala ja kuuse. Pole väga midagi kurta, kuigi see ahjuvorm ikka natuke kripeldab. Ei jõua minu väikesesse peakesse, miks peab mõttetutele asjadele raha kulutama. Kui inimesed tahavad täpselt teada, mis sa soovid ja siis arvavad, et kui nad ostavad midagi sarnast, siis on see sama hea. Vale ahjuvormi kinkimine on minu jaoks sama kui kunstnikule, kes akvarelle soovis guaššvärvide kinkimine või töömehele, kes soovis jõuluks Bochi lööktrelli hoopis mingi Lidlist ostetud tundmatu firma akutrelli ostmist.

Nojah. 25 pidi olema vaba päev, aga ma suutsin ikka külalised kohale kutsuda, kes siis meiega ka õhtust sõid. Ja 26 olime me oodatud perepea vanaema ja vanaisa juurde lõunasöögile. Nad olid nimelt kuskil restoranis laua kinni pannud. Nende grandioosne plaan nägi ette, et me jalutame 1,5h enne lõunasööki seal ümbruskonnas. Kahjuks aga asus restoran suhteliselt pommiaugus. Polnud seal ei teid ega midagi muud ka peale selle restorani. Sumpasime siis natuke mingis porimülkas ja tund aega enne ametlikku lõunasöögi algust istusid pooled meist juba lauas. Valida sai siis 1/4parti, 1/2 parti, hanekoib või hirveraguu vahel. Toidu lauda jõudmiseks kulus julgelt üle tunni ja noorhärra hakkas juba väga ära väsima. Aga lõpuks söödud me saime ja noorhärra sai ka uinaku tehtud.

4 advent läks nii kiiresti mööda, et ei jõudnudki midagi kirja panna. Lisaks tundub mälu ka lünklik, sest ma kohe üldse ei mäleta, mida me eile tegime. Ahjaa.. eile sai siis üle pika pika aja Brunchil käidud meie lähedal olevas Cafe Mirbachis. Jaanuši sõber ütles meile, et seal peaks Berliini üks parimaid Brunche olema. No ma küll nii ei arva. Täiesti tavaline hommikusöök. No ja kui aus olla, siis ma sealt väga midagi süüa ei leidnud. Magustoitude osa oli peaaegu olematu. Lõunasöögiks oli valida, pasta või keedukartul. Ja hommikusöögiosas said saiakesed poole tunniga otsa ja siis pidi ootama umbes 20 minutit, et juurde saaks. Salativalik oli ka kesine ja puuviljad puudusid üldse.

No ja nad panid meid täpselt ukse ette, kõige lärmakamasse kohta, sest me lauda broneerides ütlesime, et me tuleme käruga. Polnud nende poolt just kõige targem liigutus, kuna Noorhärra ärkas siis oodatust varem. Ja no kujutage nüüd ette seda rõõmu, mis ta silmis helkis, kui ta aru sai, et me ei olegi kodus. Ta on meil nimelt ka suur restoranide fänn, seal on alati palju tegevust.

Ülejäänud päeva lohistasime niisama õhtusse. Sai mingeid kodutöid teha ja noormehed magasid mul mõlemad. Jõudsime ka vanaemaga skypeda ning Jaanušiga õhtul “telekat” vaadata. Tundub, et mõlemad saated, mida me vaatasime, said otsa. Ei teagi, mis me nüüd pühapäeva õhtuti vaatame.

Laupäeval oli meil kogemata suurem šopping turul, kuhu me puhtjuhuslikult juhtusime. Läksime tegelikult mingisse regionaalsaaduste poodi Nikolator õlut ostma, kuid seda me ei saanudki. Saime hoopis 6 pardikoiba ja uue kokaraamatu. Nagu mul neid viimaseid veel vähe oleks.

Kuus kuud on möödunud päevast kui noorhärra sündis. Mõneti tundub, et ta on koguaeg meiega olnud, et kuidas siis ainult kuus kuud. Teisalt aga on ta selle kuue kuuga nii palju kasvanud ja arenenud, et hirmus kohe. Miks nad küll nii kiiresti kasvavad.

Praegu nosib ta oma mängumatil kingituse karpi. Seda ma juba teadsin, et pakendist on esimestel aastatel rohkem rõõmu kui kingitusest endast. Võiks siis lihtsalt pappkaste kokku osta. Oleks palju odavam. Ja ega me talle spetsiaalselt midagi ei ostnudki. Me võtsime ühe kingituse kuuse alt vähemaks ning nii temal kui papal rõõmu kui palju. Ta meil nimelt arvab, et noorhärra saab liiga palju kingitusi ja mina ka. Tema kingipoliitika oleks üks kingitus igale ühele. Aga noh, kolm kingitust on tal veel kuuse all ootamas ning nii mitmedki juurde tulemas.

Kuuenda kuu minisünnipäev on ka esimene minisünnipäev, mida me sort of tähistame. Ma ikka vahepeal teen kooki, aga see on otseselt esimene kord, kui me oleme talle tema minisünnipäeva puhul midagi andnud. Aga noh, kooki me täna ei teinud. Käisime hoopis ortopeedil ja pärast hiina nuudleid söömas, poest sai ka hilisemaks üks Rote Grütze kaasa haaratud.

Aga mis ta meil siis kuue kuuselt oskab? Tegelikult suurt ei midagi. Peale selle, et ta kuue kuuga ligi 5 kilo on juurde võtnud või isegi rohkem ning üle 20 cm pikkust visanud on ta ka õppinud naeratama ja naerda lõkerdama. Ta räägib üha rohkem ja ka vingub üha rohkem. Tal on rohkem soove ja rohkem muresid. Ta on õppinud pead hoidma ning ennast kõhuli keerama. Ta tegelikult oskab ka ennast kõhult sellili keerata, aga tundub, et selle oskuse on ta vahepeal uuesti minetanud. Ta keerleb osavalt ümber oma telje ning viimastel päevadel ajab ennast kätega maast lahti. Ta teab, kuidas voodipehmendusi lahti saab ning kõik, mis ta kätte saab, läheb tal suhu. Ta söön meil vaikselt erinevaid püreesid ning kohe kohe lisandub menüüsse ka liha. Ta naeratab koguaeg ning armastab meiega voodis vedeleda. Lisaks meeldib talle, kui ta istuma tõsta ning ta toe abiga istuda saab. Veelgi õnnelikumaks teeb teda see, kui me teda püsti hoiame. Selline uhke nägu on tal kohe ees. Hetkel tundub mulle, et ta künnab ninaga maad ja taguots on püsti, ehk pole kaugel ka see aeg, kus ta meil ise liikuma hakkab.