Kui haljad on su oksad. Siin see siis nüüd ongi. See suur. See ilus. Kuusk. Minu täiesti esimene jõulukuusk. Minu enda kodus. Või noh tegelikult on see vist nulg.

Igatahes seda 12.detsembrit ootasin ma juba mitu mitu nädalat, sest just siis pidi kätte jõudma see päev, kus me saame oma esimese jõulukingituse ja kuuse. No ja jõulukingituseks oligi siis kuusejalg ja kuusk. Kui aus olla, siis viimased 10 aastat ei tea ma kuuse valimisest midagi. Üks hetk oli keegi selle meile ukse taha lumehunnikusse torganud ja seal ta siis oli nii kaua kuni tuppa toodi. Ja no tavaliselt juhtus see ka alles 24.detsembri hommikul. Seetõttu oli mul see aasta eriti põnev valida kuuske.

Kuuse ostmiseks pidime eelnevalt ootama, et papa vanavanemad 3 km kauguselt meie juurde jõuaks. Nimelt olid nad oma lapselapsi hoidmas papa isa juures. No selle kolme kilomeetri läbimiseks kulus neil julgelt 1h, sest nad eksisid mitu korda ära. Kui nad lõpuks jõudsid, otsustas noorhärra, et tema nüüd magab. Jälle ootasime. Kuni lõpuks saime hakata minema. Ma usun, et noorhärrale oli tegu eriti põneva päevaga, sest lisaks kuuse ostmisele, sai ta ka autoga sõita ning restoranis käia. Ta on meil tegelikult suur kohvikute ja restoranide fänn, ainult oma taldrikul tuleb silma peal hoida, et see laua all ei lõpetaks.

Kuuski oli igas suuruses ja hinnaklassis. Hind on neil siin muidugi suhteliselt krõbe. Ma juba kujutasin ette, kuidas kahe aasta pärast saab Karl endale enda tuppa päris oma kuuse. Seal oli selliseid imetillukesi kuuskesid ka. Papa millegipärast sellest ideest ei vaimustunud. Kuusepuuparadiisis selgus aga tõsiasi, et meil kõigil olid kuuse suhtes erinevad ootused. Noorhärra arvas, et kuusk peaks olema piisavalt käepärane, et ta ilusti suhu mahuks. Papa vaatas hinnakirja ja arvas, et me võiksime väikese kuuse võtta. Mina aga kujutasin ette laeni suurt ja uhket kuuske. No kui juba siis juba, kas pole? Lõpuks jõudsime kompromissini, et tuleb siis selline keskmine kuusk, umbes 2 meetrine. Ja mis te arvate, kas neid on lihtne valida. Ei ole! Siin on auk, sellel pole üleval piisavalt oksi, see on lapergune, sellel on oks murdunud ja sada muud häda.

Kuusk pakitud ja autosse tassitud, selgus tõsiasi, et me kõik sinna ei mahu. Nii siis tuli mul noorhärra kaenlasse võtta ja koju vantsida samal ajal kui teised autoga koju sõitsid, kuuse üles tassisid ja ta ka veel lahti pakkisid. Kogu sellest tegevuses olid meil kõhud juba heledaks läinud ja nii seadsimegi sammud hoopis saksa restorani. No seal olid praed küll nii suured, et ma jõudsin ainult pool pintslisse pista ning ainuke, kes taldriku tühjaks sõi oli vanaisa. Ka papa, kes sööb nagu hobune, kuid püsib nagu tokk, seekord oma praest päris jagu ei saanud.

Tagasi kodus kulus meil vast tund aega, et kuusk otseks saada. Järjekordselt olid kõikidel oma arvamused, milline see otse välja näeb. Aga lõpuks saime kuuse püsti, ehted peale ja kingid kuuse alla. Kõhud pugisime muffineid täis ning nautisime seda nulu lõhna toas.

Järjekordselt möödus nädalavahetus linnutiivul. Laupäeval käisime kuusel järgi, aga sellest järgmises postituses. Pühapäeval me praktiliselt kodus polnudki. Ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob nädalavahetuseti, samas kui nädal venib nagu tatt. Nojah, mis teha. Igatahes eile olime me kutsutud sõbranna juurde lõunasöögile ning niisama külla.

Kartsin noorhärra puhul kõige hullemalt, kuna võib vist liialdamata öelda, et pühapäevale eelnev öö oli viimase kuue kuu kõige halvem. Ja kindlasti oli see siiski parem kui mõne teise värske lapsevanema öö. Lihtsalt me pole harjunud öösel kolm korda ülesse tõusma. Aga eks me kirjutame selle hammaste alla. Igatahes noorhärra on täielik peohing. Pidas ennast ilusti üleval, kõkutas muudkui naerda, lobises meiega ning oli üldse tubli, viks ja viisakas. Sõltumata sellest, et ta otsustas mitte magada (sest äkki jääb millestki ilma) ei nutnud ta ka. Nii, et tema sooritusega võib igati rahule jääda. Ning kuna kõik läks nii libedalt, siis me jäime kohe õhtuni välja.

Õhtul koju jõudes tuli noorhärra onu meile külla juukselõikusele. Kahjuks unustasime enne ja pärast fotod teha. Ma olen nüüd ametlikult kohalik meestejuuksur. Kahjuks siiani oskan ainult ühte stiili. Aga tundus, et onu N jäi lõikusega rahule ning see on kõige olulisem. Lisaks sellel saime me oma jõulukalendrid ära vahetada. Papa ja onu N ema teeb neile iga aasta advendikalendrid. Need, mis muidu on identsed, olid sellel aastal erinevad ja muidugi suutis onu N need sassi ajada. Juhtus siis nii, et me saime kalendri, mis oli täis tumedat šokolaadi, liköörikomme ja teepakke. Arvestades, et me midagi sellest ei söö, siis oli päris nadi kalender. Eile saime me oma ilma teeta ja piimašokolaadiga kalendri kätte, aga tuli välja, et onu N on kuni 12 kuupäevani kõik šokolaadid ära söönud. Võib-olla ongi parem, jääb meile saledam vorm.

Nagu pühapäeva õhtul traditsiooniks saanud, vaatasime ka eile “Hochzeit auf dem ersten Blick”, mis on siis “Abielus esimesest silmapilgust” Saksa versioon. Ma pean ütlema, et see on tunduvalt parem kui Eesti oma. Siiski ei saa ma aru, miks nad ei sorteeri välja neid inimesi, kes ei ole nõus ennast avama. No see on algusest peale selge, et see paar kokku ei jää, kui üks ütleb, et me ei tunnegi teineteist ja kuidas me üldse ühes toas magada saame ning ta isegi ei ürita oma vastset abikaasat tundma õppida. Mesinädalatelt tagasi tulles läksid nad ka kohe lahku. Üldiselt oli eilne osa nagu komöödia. Viimase paari meespool armastab huumorit ja eriti just sarkastilist huumorit, mis teeb vähemalt minu jaoks selle sarja vaatamise palju põnevamaks. Siiski tundub, et varsi on lõbu läbi, kuna juba järgmises osas peavad nad otsustama, kas nad jäävad kokku või ei.

Need on minu argipäevad. Nädalavahetused kaovad kuskile muti auku ära, aga esmaspäevast reedeni aeg venib nagu tatt. No mitte, et ma teeks midagi erilist, et see päev kiiremini mööda läheks, aga vahel on tõesti tunne, et kell hakkas tagurpidi käima. No näiteks täna hommikul magasin rahumeeli kella 9ni samal ajal kui noorhärra mängis elutoas ja papa tegi tööd. Lisaks kõigele läks papa veel noorhärraga jalutama ja mul oli põhimõtteliselt vaba aega kell 11ni, mil nad taas kodus olid.

Ja siit hakkab päev aeglaseks jääma. Me mängisime, sõime ja jõime ja siis panin noorhärra tuttu. Ja no tavaliselt ta magab mul selline 40 minutit ja ärkab. Täna ta otsustas iga 40 minuti tagant ärgata ja süüa ja siis edasi magada. Ja nii ma ootasin, vaatasin kella tiksumist ja mõtlesin mida teha. Teha oleks tegelikult ju palju, aga kass on külas ja motivatsiooni ka pole. Ja triikimispäev on mul reedeti. Lõpuks kell 16 küll noorhärra ärkas ja no mul on tunne, et me oleme vahepeal mitu tundi igast asju teinud, aga praegu kella vaadates on see alles 16.44. Läheb veel tund aega enne kui pereisa kodus on ja noorhärra enda tiiva alla võtab ja siis saan mina hakata õhtusööki tegema. See on tehtud, siis panen noorhärra magama. Loodetavasti jääb esimese korraga. Tal viimasel ajal komme iga viie minuti tagant ärgata ja jonnida, kuni ta siis lõpuks 20.30 sügavasse unne suikub.

Kust küll tuleb see ütlus, et lastega kodus olles päevad kaovad kuskile. No mul ei kao küll. Juba rasedus tundus mul aastate pikkune, samas kui teised räägivad, et see möödus liiga kiiresti. Mis liiga kiiresti? Ma tõsimeeli arvasin, et ma jään igavesti rasedaks ja seda juba enne kui 40 nädalat täis sai. Võib-olla on asi selles, et ükski tegevus noorhärraga (muidugi peale magamise) ei kesta kauem kui 5-10 minutit. Või mulle ainult tundub nii ja ma olen niivõrd produktiivseks saanud, et jõuan selle aja jooksul niivõrd palju asju tehtud? Müstika ma ütlen.