Nagu näha tegid jõulud minuga 1:0. Või noh vähemalt kulutasid kogu mu aja ära. Ja, et mitte seda siin liiga pikaks ajada, siis ma päris jõuludest kirjutan eraldi. Koos jõuludeks ettevalmistumisega hakkas ka Jaanušil puhkus ning ma naiivselt lootsin, et nüüd mul aega kui palju igasuguste asjadega tegelemiseks (loe: käsitöökommide tegemises), et jube kohe. Parem oleks vist kohe alguses ära mainida, et siiani on mul hoopiski tunne, et mul on aega palju vähem ja magan ma ka palju vähem. Ta ise arvab, et tema puhkus selles süüdi ei ole, lihtsalt ma muutusin üleliia aktiivseks. No see selleks.

Esmaspäevaks oli meil planeeritu jõulušhopping. Kuna jõuluõhtusöök toimus meie juures ja oli minu vastutada, siis oli meil liha vaja. Meespool arvas, et tuleb esmaspäeval minna, pärast pole enam midagi osta. Mõtlesime ka, et oleme kavalad ja lähme hommikul vara (loe: 9.30). Seda viimast mõtlesid ilmselt ka need sajad teised inimesed, kes seal poes olid, enamuses siiski pensionärid. Nii me siis kahe käruga (noorhärra ja shoppingtrolley) seal nende penskaritega võitlesime. Nemad peavad oma käru otsas ju lamama ja mitu korda otsustasid nad lihtsalt mu magava lapsega lapsevankrit rammida. Ainuke riiulivahe, kus neid ei olnud oli, beebitoidud ja mähkmed. No ja ajakirjad. Välja arvatud muidugi siis, kui ma endale käsitöö ajakirja vaatama läksin ja noorhärra käruga kaasa võtsin ja ta autoajakirjade ette parkisin.

Tuleb üks sõna otseses mõttes mutt ja sõidab mu lapsevankrile sisse. Ruumi oli tohhujaa ja autoajakirjadest polnud tal ka sooja ega külma. Ütlesin siis oma parimat saksa keelt käiku pannes, et ruumi on siin veel viiele kärule, et pole mõtet siin teisi rammida, kukkus tädike mind sõimama, et mis ma üldse oma käruga siia tulen ja parkigu ma ta kuskile mujale. No siis läks mul juba maks üle kopsu ja ma teatasin tädikesele viisakalt, et miks tema siis oma käruga tuleb siia, on tal vaja siis poodi tulla ja käru seljas ei pea magama. Miks just sina nii tähtis oled. Aga no sellised need penskarid kord on. Nemad on kõige tähtsamad maailmas, eriti saksa penskarid ja Tallinna keskturu penskarid. Peale selle, kui tädike üritas minust veel mitu korda oma käruga üle sõita, kui ma ajakirju vaatasin ja ma talt selle käru lamasklemise alt ära võtsin ja ära parkisin, läks ülejäänud shopping palju kiiremini ja edukamalt. Kuni kassani, kus me avastasime, et maksta tuleb palju rohkem kui me eeldasime ja, et kuidas me küll oma 7 kompsuga koju jõuame. Olgu siis vahepeal infoks öeldud, et pood on umbes suurema prisma või rimi suurune ja asub umbes 3 km kaugusel. Aga no me jõudsime.

Praegu mõtlen, et oleks pidanud rammivast tädikesest ka pilti tegema. Lihtsalt infoks, et esimesel pildil on käru ainult pooltäis. Ja teisel pildil on pooled kotid kuskil ära.

Peale seda hullu mitme tunnist shoppingut otsustasime niisama tsillida ja puhata ning lükkasime jõuluturu külastamise teisipäevale. Plaan oli mitte raha kulutada, ainult kalavõikule ja lihavõikule. No aga nagu ikka, lendas see plaan vastu taevast, kui ma hommikusi väljaasteid tehes oma ainukesed püksid ribadeks tõmbasin. Niisiis tuli ette võtta hoopis SOS püksishopping. Kuna turg tehti meie suureks imestuseks alles kell 12 lahti, siis saime me shoppingule enne minna. No ja poest tulime me välja lisaks pükstele ka veel palju muuga. Jõuluturg see-eest valmistas mulle aga sellel aastal pettumuse. Ta oli pisike ja neil ei olnud seal eriti midagi peale glöggi ja minu eriti suureks pettumuseks minu suitsulõhe saiaputkat ka see aasta ei olnud. Lisaks olin kuulnud nn Eesti putkast kõrvalasuval turul. Sinna jõudeks polnud see mingi turg, vaid hoopis lõbustuspark ja Eesti alkoputka oli ka kinni.

Lisaks pakuti jõuluturul ka lasteglöggi rummiga ning kojujõudes ootas mind üks ootamatu pakiteade.

Õhtusöögiks tegin esmakordselt pardikoibi koos sakslaste kartuli tatipallidega. Peaks ütlema, et ma jäin päris rahule ning retsepti panen kunagi peale uue aasta pidustusi ka siia üles. Kolmapäev kulges siis komme meisterdades ja koristades, sest juba 24dal oli meile oodata külalisi.

keset mängu.

Vaikselt jõuab kätte see aeg, kui noorhärra peale piima ka miskit muud hamba alla saab. Esimese katsetuse tegime siis eile, kus suhu läks esimene amps kõrvitsat. Tundus, et maitses, kuna lusikat üritati koguaeg suu poole tõmmata ja kisa oli suur, kui välja tuli, et lusikal midagi ei olnud. Ega ma karjuks vist ka. Eriti kui ma leidsin, et antud püree maitseb ka mullegi väga hästi (ehk siis täiesti söödav ka ilma soolata!).

Aga miks ma sellest üldse kirjutan, on see, et see püreedega mökerdamise periood võiks hoopistükkis vahele jääda. Nüüd on üle ainult oodata seda aega, millal ta sinuga sama toitu sööb, ehk siis umbes poole aasta pärast. Nii kaua on vaja talle keeta/aurutada/küpsetada püreesid ja neid ka halva õnne korral läbi sõela ajada. Kui söögilauaks oli ainult piim, oli ikka palju parem. Piim ju alati kaasas ja igal juhul oli kohe omast käest võtta. Sooja püreed ikka päev otsa kaasas ei tassi, vist. No ja siis ta on üleni selle püreega koos ka. Või on just mind siis õnnistatud sellise lapsega, kellele meeldib seda igale poole laiali määrida ja lusikat nii kiiresti suu poole tõmmata, et see lõpetab hoopis ninasõõrmetes mitte suus. Ilmselt on tegu siiski minu puudulike oskustega. Üritasin teda ka trikitada, andes talle teise lusika kätte, et ta minu oma ei rabaks, aga ta kiire taibuga sai sellest kärmelt aru ja lusikas lendas kus seda ja teist.

Kui noorhärra oma lõunaunest ärkab, siis lähme meie Eesti (püree)abipakile järgi, sest Saksamaal ei ole mina veel leidnud beebidele mõeldud ploomipüreed. Just puhast ploomi, mitte ploomi-õuna, ploomi-pirni, ploomi-banaani, ploomi ma ei tea mis. Vanaema arvas ka, et Saksamaal ei müüda õunu ning saatis väikesele Türnöfflile ka koduseid kuldrenette (mida mina kahjuks ära süüa ei tohi:( ).