Vaikselt jõuab kätte see aeg, kui noorhärra peale piima ka miskit muud hamba alla saab. Esimese katsetuse tegime siis eile, kus suhu läks esimene amps kõrvitsat. Tundus, et maitses, kuna lusikat üritati koguaeg suu poole tõmmata ja kisa oli suur, kui välja tuli, et lusikal midagi ei olnud. Ega ma karjuks vist ka. Eriti kui ma leidsin, et antud püree maitseb ka mullegi väga hästi (ehk siis täiesti söödav ka ilma soolata!).

Aga miks ma sellest üldse kirjutan, on see, et see püreedega mökerdamise periood võiks hoopistükkis vahele jääda. Nüüd on üle ainult oodata seda aega, millal ta sinuga sama toitu sööb, ehk siis umbes poole aasta pärast. Nii kaua on vaja talle keeta/aurutada/küpsetada püreesid ja neid ka halva õnne korral läbi sõela ajada. Kui söögilauaks oli ainult piim, oli ikka palju parem. Piim ju alati kaasas ja igal juhul oli kohe omast käest võtta. Sooja püreed ikka päev otsa kaasas ei tassi, vist. No ja siis ta on üleni selle püreega koos ka. Või on just mind siis õnnistatud sellise lapsega, kellele meeldib seda igale poole laiali määrida ja lusikat nii kiiresti suu poole tõmmata, et see lõpetab hoopis ninasõõrmetes mitte suus. Ilmselt on tegu siiski minu puudulike oskustega. Üritasin teda ka trikitada, andes talle teise lusika kätte, et ta minu oma ei rabaks, aga ta kiire taibuga sai sellest kärmelt aru ja lusikas lendas kus seda ja teist.

Kui noorhärra oma lõunaunest ärkab, siis lähme meie Eesti (püree)abipakile järgi, sest Saksamaal ei ole mina veel leidnud beebidele mõeldud ploomipüreed. Just puhast ploomi, mitte ploomi-õuna, ploomi-pirni, ploomi-banaani, ploomi ma ei tea mis. Vanaema arvas ka, et Saksamaal ei müüda õunu ning saatis väikesele Türnöfflile ka koduseid kuldrenette (mida mina kahjuks ära süüa ei tohi:( ).