Jah, meie. Eelmise aasta augustis rõdul tsillides otsustasime minna käesoleval aastal puhkusele, koos lapsega. Esialgne suurejooneline plaan oli muidugi Uus-Meremaa või Peruu. Aga esimesele olid piletid selleks hetkeks juba liiga kallid ja ümberistumisi liiga palju ning Peruusse ma lapsega minna ei julge, siis otsustasime suhteliselt lihtsa reisi kasuks. Peking, Hiina. Miks just sinna, ma ei oska öelda. Tuli lihtsalt pähe ja SAS'il oli mugav Copenhagen-> Beijing otselend kohe olemas. Muidugi Air Chinaga oleks saanud nii paarsada eurot äkki odavamalt, aga noh, mugavus maksab ka midagi.

Et nüüd te siis teate, kus ma viimased 11 päeva olin. Tegelikkuses ma tahtsin esmalt hoopis kirjutada inimeste reaktsioonidest, kui nad uudist kuulsid. Ilmselt ilma liialdamata võin ma öelda, et siinkohal tulevad välja kultuurilised iseärasused ja vabadus.

Eestlased, kellele nõukaajal välismaale minek oli pea võimatu ning ka tänapäeval paljude majanduslik seis ei võimalda reisimist, ei tuleks vist eriti selle pealegi, et lapsega kuskile Euroopast väljapoole minna (mis ei ole Türgi või Egiptus). Palju olen ka kogenud suhtumist, et lapsega saab elu otsa ja reisida ei saa ka enam kunagi. Seetõttu ei pannud mind ka imestama tagasiside perekonnalt, sõpradelt ja tuttavatelt. Muidugi oli ka neid, kes ütlesid, et oh äge, aga kahjuks oli rohkem neid, kes arvasid, et ma teen nalja, olen hulluks läinud, lapsega ei minda reisile ja veel Hiinasse. Kas me ei saanud siis hoopis minna Horvaatiasse või kuskile siia, miks me peame Pekingisse minema, miks tuleb noorhärra kaasa võtta? Miks ei võiks noorhärrat selleks 10ks päevaks kellegi hoolde jätta ja kahekesi minna? Kas enne noorhärra sündi ei oleks saanud oma reisid ära reisitud? Kas me pole veel aru saanud, et me oleme nüüd lapsevanemad ja ei saa niisama heast peast reisile minna? Ja nii edasi.

Ega ma ei lasknud ennast sellest häirida. Me olime oma otsuse teinud. Seevastu tahtsin siinkohal öelda, et kõik sakslased ja kohalikud sõbrad reageerisid kõik positiivselt, indu täis. Nad uurisid, et miks me ei lähe mitmeks kuuks ja miks me ainult Pekingisse lähme. Uuriti, kas me plaanime Hiinas ringreisi teha ja kuidas me üldse Hiina peale tulime. Selgituseks nii palju, et sakslastel on minimaalne 2 kuud isaduspuhkust võimalik isadel võtta (naised seda ei saa võtta). Enamik perekondi teeb aga hoopis nii, et isa võtab 2-6 kuus isaduspuhkust (naise emapuhkus väheneb selle võrra) ning nad lendavad Uus-Meremaale, Austraaliasse, Kanadasse või jumal teab kuhu selleks paariks kuuks. Koos lastega. Niiet siin on täiesti normaalne, et reisidele võetakse lapsed kaasa ning reisitakse väikeste lastega.

Niisiis olime me 14.04-25.04 Pekingis, koos noorhärraga. Reis läks väga hästi, me oleme väga rahul ja õnnelikud, et me otsustasime kõik koos minna ja just Pekingisse. Kuna on väga palju inimesi, kes on huvi tundnud, kuidas meil Hiinas läks (ja ilmselt ei ole see long-distance puhkuste sihtkoht number üks), siis järgnevatel päevadel/nädalatel üritan ma kirja panna, kus me käisime, mida me tegime, mis me sellest arvame ja kõike muud. Ilmselt lisaks tuleb postitus "random fackts"/ üleüldised tähelepanekud Hiina ja hiinlaste suhtes. Muidugi kõik see saab illustreeritud imetoreda pildimaterjaliga (ma loodan vähemalt)(kui ma kõigist tuhandest pildist suudan valiku teha). Kellel on küsimusi või huvi mingite asjade suhtes, jätke julgelt oma kommentaarid