Hiinlastel on tohutult töötajaid, kes peale vaadates mingit tööd ei tee. A la traffic warden, keda liiklus ülde ei koti ja kes niisama ristmikul seisab. Või politsei, kes kaarti lugeda ei oska ning täpselt ei tea ka, kus ta asub või kuhu poole mingi tänav jääb.

Metrosse sissepääsul tuleb oma kompsud kõik läbi turvakontrolli lasta ning mõningal juhul ka ise turvaväravatest läbi minna. Me küll aru ei saanud, et keegi ka reaalselt vaataks neid läbivalgustatud kotte, aga no kui peab, siis peab. Pealegi ei olnud kuigi harv see vaatepilt, kui nn turvatöötajad lihtsalt seina najal tukkusid.

Pekingi metroo on üldiselt väga hästi üles seatud ning igati loogiline ja lihtne. Teisalt kõndisime me ilmselt kilomeetreid maa all ning ka seal läheb tee üles ja alla ja üles. Treppe on rohkem kui lugeda jaksab ja kui on eskalaator, siis sõidab see ainult üles. Ning tihti peale eskalaatoriga üles sõitmist tuleb kolm astet uuesti trepist alla minna. Lifte me väga ei märganud ja kui siis oli ainult silt. Ja iga metroo sissepääsu ees on selline 20-30 cm kõrgune äärekivi, millest tuleb üle astuda. Ka selle eesmärgist me eriti aru ei saanud.

Ükskord metroosse sisenendes võeti meil turvalisuse kaalutlustel õhupall ära. Ju oli neil siis seda vaja.

Hiinlased pressivad igalt poolt läbi ja ette ning võimalusel ka sinust üle. Metroorongi hakatakse enamasti esimesena sisse minema ning väljuvad inimesed siis pressivad sinna sisse.

Mis on metroo puhul äge, on see, et metroost väljudes on maas plaat, mis näitab alati, kus on põhi. Teeb orienteerumise lihtsaks.

Valgusfooridest peetakse lugu ainult siis kui on vaja sõita üle ristmiku. Igal muul juhul neid lihtsalt ignoreeritakse. Hiinlaste kasuks räägib muidugi tõik, et kui maas on kaks rida, siis sõidetakse ka kahes reas, mitte neljas.

Hiinlastel Pekingis on väga uhked autod ning enamasti on tegu Euroopa markidega - BMW, Audi, Range Rover jne. Ning oluline tundub olevat ka suurus, mida suurem seda parem. See aga ei tähenda, et nad sõita oskaks. Tunnetus auto üle ja suuruse üle puudub täielikult, parkida ei oska nad üldse ja tagurdamisest pole üldse mõtet rääkid. Lisaks liikleb tänavatel palju elekrijalgrattaid ning elektrimopeede, riksasid ja jumal teab mida, mis absoluutselt mingit heli sõites ei tee ning seetõttu armastavad nad koguaeg signaali lasta.

Hiinas tundub valitsevat mentaliteet, et ükskõik, mida ma teen, ma teen seda suurepäraselt. Et täna olen ehitaja ja homme kokk ja ma olen selles hiilgav. Muidugi on ääretult põnev jälgida, kuidas 7 päevaga!!!! pannakse püsti peaaegu terve hütt/maja koos siseruumidega ning see laotakse tellistest. Sisse ehitatakse ahjud ning peale pannakse katus. Aknaid nad küll vist ei teinud.

Need hiinlased, kes endale autot ei jaksa osta sõidavad jalgratta või mopeediga ning ma võin julgelt väita, et enamik neist on elektrimootoriga.

Istumise asemel eelistavad nad kükitada ning seda teevad nad peaaegu alati.

Enne reisi rääkisid kõik, kui sõbralikud hiinlased on. Selles osas nad ongi sõbralikud, et nad naeratavad ja tulevad ligi ja teevad pilti ja eriti lapsega. Last peab katsuma ja pilti tegema ja jumal teab veel mida. Aga siinkohal ka sõbralikkus lõppeb. Siis on nad suhteliselt isekad ning teistest ei tehta välja ja abivajajaid ei aidata. Ikka igaüks enda eest ja teistest astume üle. Lisaks sellel trügivad nad palju.

Nad käivad hommikuti enamasti pargis tantsimas, harjutusi tegemas, kaarte mängimas või mida iganes ning selle järgi tundub, et nad on suhteliselt sotsiaalsed.

Pekingis vähemalt ning Hutongides enamasti asuvad WC'd tänaval. Iga saja meetri takka on üks avalik WC. Kuskilt seina pealt lugesin, et tänavatel on ka avalikud köögid, sest osa Hutonge on ainult magamistuba.

Hiina toit pole üldse see, mida ma ette kujutasin. Minu lootus süüa kõik see aeg kevadrulle ning sweet and sour kana läks täiega luhta. Menüüs on üldiselt pildid, aga midagi isuäratavat sealt ei paista. Ning toit, mis sulle serveeritakse näeb üldiselt teistsugune välja ja ei maitse minu maitsemeeltele üldse hea. Enamasti oli tegu siis, kas magusa, maitsetu või tohutult tulise toidu vahel. Muidugi sinna sekka ka spetsiifilised hiina maitsed.

Suurtes supermarketites müüakse liha lahtiselt ja kala. See kõik on laotud jääkuubikutele ning igaüks võib seda seal näperdamas käia ja endale sobilikke tükke välja valida. Võib ka peale aevastada ja mida iganes. Mingeid kindaid või asju selleks ei kasutatta, enda käed need kõikse paremad. Lõhna järgi saab kaugel juba aru, et liha/kala lett on läheduses. Lisaks müüakse liha ka tänaval - konksu otsas ripuvad lihakäntsakat, pole jahutatud ega midagi, kärbseparv pidevalt ümber.

Hiinlastele meeldib kõike õlis küpsetada ning seetõttu on söögikohtadest möödudes tihti üleval ka vanaks läinud õli lõhn. Parem ongi, et ma täpselt ei tea, kuidas või millistes tingimustest neid toite tehti, mis me seal sõime. Kõht jäi terveks vähemalt.

Hiinlased ei söö magusat - sokolaadi ja kommi. See-eest võib riiulitelt leida nt suhkruvett, magustatud vett, tulimagusat rohelist teed, milles ma lõpuks kahtlema hakkasin, et äkki me joome siirupit. Ka leivad on neil kõik magusa maitsega.

Hiinlased lasevad lastel tänavale pissida ja kakada. Kui aga lapsel vaja, siis äärmisel juhul ronitakse puu alla, aga mõni teeb keset tänavat häda ära. Enamikel juhtudel üritavad vanemad selle siiski kilekotti püüda.

Pekingis on tänavad puhtad, aga tundub ka, et igal tänaval elab vähemalt kaks või kolm koristajat, kes siis päev otsa koristavad. Suurt prügi kuskil ei vedele ega ka konisid, kuigi suitsetavad nad palju. Tänavad on aga koguaeg tolmused. Ja koeraomanikud koristavad alati oma koera järgi ära.

Hiinlased räägivad ainult hiina keelt, aga kehakeelega saab kõik vajalikud asjad aetud. Vahel tuleb appi ka kalkulaator, sest turgudel on ikka vaja ju kaubelda.

Lapsega Hiinasse minekul hirmutati meid, et kogu toit tuleb talle kaasa võtta. Muidugi ma siis ostsin talle kõike head ja paremat kokku ja tegelikult tagantjärgi oleks võinud sellest pool maha jätta. Muidugi on seal puuvilju ja poest saab saia/leiba. Restoranis riisi. Nälga ei jää see laps igal juhul ja miskit võiks ka kaasas olla, aga mitte kolm söögikorda koos snäkkidega, see on natuke liiast. Aga mähkmed tasuks küll võtta, sest ma ei näinud ühtegi poodi, kust neid oleks osta saanud.

Vähemalt Pekingis kannavad nad bränditooteid, vähemalt visuaalselt ja mina loll mõtlesin ikka esimesed päevad, et muidu näeb suht vaene välja, aga jope on Columbia või The North Face ja kott on Samsonite. Aga kui odavalt saab, siis no jah.

Lapsi tänaval väga ei näe ja kui näeb, siis on nad enamasti kõik riietatud roosasse.

Nad istutavad muru ning rohivad seda. Peale rohimist jäävad alles ainult sellised tutid, mis on paigutatud millimeetri täpsusega ühele joonele.