No kes oleks võinud seda arvata, et mina, elupõline anti-alternatiiv, hakkan katsetama erinevate jahude ja supertoiduainetega. Seda viimast te muidugi veel ei tea. Aga see selleks, küll tuleb ka see aeg, kus ma oma ökopoe kogemusest räägin ja mis sellega kaasnes. Tulles teema juurde tagasi, siis noorhärrast oli mul külmkapis üks avatud keefir. Suures ekstaasis ostsin pool liitrit noorhärrale mõtlemata, et ilmselt ta seda ära ei tarbi. Lisaks tundub, et talle see ka eriti ei maitse. Ja no saksamaal keefiri leida on üldse omaette kunst - ainult kindlatest poodides ja ainult ühte sorti. Ei mingit vedelamat või paksemat või rasvarikkamat või mida iganes. Saad selle, mis topsis on.

Hommikul ärgates tuli mul siis meelde, et inimesed ju teevad keefirist pannkooke. Ja kuna ma suures..hmm..."segadusehoos" olin koju ostnud ka tatrajahu, millega ma siiani midagi peale pole osanud hakata, siis mõtlesin, et nüüd või mitte kunagi. Kerge guugeldamine andis tulemuseks, et ühtegi kindlat retsepti ma ei leia (sest liitri keefiri asemel oli mul kodus no umbes 300ml). Aga no mis seal ikka. Käärisin käised üles ja alustasin. Koguseid ma peale muna väga eriti ei oska öelda. Pannkoogi taigent teen enamasti tunde järgi - mitte liiga vedel ega ka liiga paks. Saad hakkama küll Heleni keefiri ja tatrajahu ja nisujahu pannkookide jaoks läheb sul vaja:

• 2 muna
• 300 ml keefiri
• 100 ml piima (mul oli keefir nii paks, et ma pidin teda kuidagi vedeldama, et üldse mingit jahu saaks sisse panna)
• 3-4 spl tatrajahu
• 4-5 spl täistera nisujahu
• 0,5 tl söögisoodat
• näpuotsaga soola ja suhkurt soovi korralikult
• killuke võid praadimiseks

Kuidas siis taigen kokku keerata? No nagu ikka tavalist pannkoogitaigent teed. Klopi munad lahti ja lisa keefir. Sega. Kui tundub liiga paks pane tilk piima (pole kohustuslik). Seejärel sega sisse tatrajahu ning soodaga segatud nisujahu. Ettevaatust! Erinevate tootjate jahudel on erinevad vedeliku sidumise omadused. Pane esialgu pigem vähem, sest juurde saab alati panna. Võid ka panna ainult tatrajahu (meie pole sellega veel nii harjunud ning maitse kisub lõpuks päris tatraseks). Sega taigen ühtlaseks, kui saad sellise.. hmm.. hapukoore taolise massi - mitte liiga vedel ja mitte ka liiga paks.

Antud pannkookide puhul ei pea pann õlis ujuma. Mulle üldiselt hakkab liigses rasvas praadimise lõhn vastu ning ma üritan seda vältida. Kui on hea pann (loe: ei kõrveta asju põhja), siis piisab ainult killukesest võis, et pannipind oleks rasvainega koos. Lisa kuumale pannile lusikaga parajas suuruses koogid ja prae mõlemalt poolt kuldpruuniks. Soovitan peale panni täiskuumuseni kuumutamist temperatuuri umbes poole võrra alla keerata. Koogid küpsevad küll aeglasemalt, aga ei valgu keerates laiali ja värv jääb ilusam. Koogid kõlbavad süüa ka ilma millegita. Nii läksid kohe paar tükki noorhärra kõhtu. Ka Jan, kes tavaliselt on natuke skeptiline, kui ma midagi nn. "alternatiivset" (loe: nisujahu asemel muud jahu) kasutan, ütles, et koogid on väga maitsvad ja esmaspäeval kui poed jälle avatud, siis toob ta koju uue potsiku keefiri, et ma neid veel teeksin.

Head sõbrapäeva kallid sõbrad

Pole pikalt niisama kirjutanud ja noh, tegelt ega mul pole ka väga millesti kirjutada. Ilmselt tuleb seetõttu rohkem retseptipostitusi, kus siis paari sõnaga saab ka mainitud, millega me tegeleme, enne kui ma õige teemani jõuan

Aga sõbrapäev või siis ka valentinipäev on selline päev meie peres, mida me ei tähista eriti. Tegelikult kui aus olla, siis peale sünnipäevade ja jõulude me ei tähista väga midagi ja noh kingituste tegemises oleme me üldse lootusetud. Noh vahepeal. Igatahes on meil vaikiv reegel, et kinke ei tee ja no minu kingitus Janile on peaaegu alati midagi söödavat, sest asju tal ju ometi vaja ei lähe. Ei saa nende sisse siin ka ära uppuda, arvestades, et noorhärra mänguasja kast on pilgeni täis ja ajab üle ääre ning ise ta pole veel kaheksa kuunegi. Tegelikult juba ülehomme on. See selleks. Jan üllatas mind täna väikese surpriisiga. Enne kui ma sellest räägin, pean ma ära mainima, kuidas ta hommikult teatas, et ma üritan kööki täita võimalikult paljude erinevate toiduainetega. Selleks on siis pea kuute eri sorti jahud ning ka erinevad suhkrud/looduslikud magustajad jne. Täna lisandus minu kollektsiooni tänu Janile siis kuus erinevat soola. Nüüd võib tõesti öelda, et köök on täidetud soola, jahu ja suhkruga, igal ühel oma otstarve ja koht.

Soolalemb nagu ma olen, olin ma selle kingituse üle muidugi väga õnnelik. Kahjuks või siis hoopis õnneks viimasel ajal ma toitu väga palju soola ei lisa, võimalusel üldse mitte. Ja seda muidugi noorhärra pärast, kes arvas, et püreesid tema enam ei söö (vähemalt kõiki soolaseid, magusad puuviljapüreed ja pudrud sobivad endiselt), aga seda, mis emal-isal taldrikul, sööks küll. No ja nii ma peangi kohandama meie igapäevase toidulaua sobilikuks ka noorhärra jaoks. Ja see tähendab ka soola ja suhkru suuremat vältimist toidus, vähemalt, tema omas. Aga jah, tegelikult tahtsin ju hoopis kirjutada, millised soolad siis pakendis olid. Seal oli kuus erinevat soola kuuelt erinevalt kontinendilt: Kalahari kõrbesool, Tiibeti sool, punane Hawaii sool, Meresool, Utah magus sool, Boliivia rose sool. Eks ma mingi hetk nuputan välja, kus ja millal neid kasutada ning ütlen teilegi

Tulles tagasi noorhärra juurde, siis ta hakkas meil "ootamatult" roomama. No ma saan aru, et ta on võib-olla kohati aeglasem kui ülejäänud beebid, aga tema mobiilsus tuli meile ootamatult. Tegelikkuses on ta vist kõik need jooned minult pärinud - magab nagu nott (Jan olevat beebina unetu olnud ja ega ta nüüdki palju und ei vaja), vedeleks sellili voodis kui saaks, kui miski on liiga kaugel, siis leidis ta endale uue huviobjekt, millega mängida. Enne minekut hindab ta ilmselt shansse, et kui suur on võimalus, et ta jõuab soovitud objektini (üldiselt juhe) enne mind või et kui suur on võimalus, et tal sellega mängida lastakse. Üldiselt kui shansid on nadid, siis ta ei hakka üritamagi. Lisak sõltumata sellest, et väikesel hambaid endiselt ei ole, et tohi talle toitu ka püreeks teha. Oma hambutute igemetega närib ta iga viimsegi tüki hoolega läbi enne kui selle alla neelab. Gurmaaniks sündinud. Köögis istub ta ka minuga ja vaatab hoolega, kuidas ma süüa teen. Kes teab, äkki 18 aasta pärast on meil oma tiim MKRis

See toob mind meie hommikusöögi juurde, milleks olid täna pannkoogid keefiri, tatra- ja täisterajahuga. Ma üldiselt pole väga alternatiivi armastaja, aga no need pannkoogid kannatavad ka ilma moosi ja muuta süüa ning maitsevad üldse hästi. Jah, noorhärra sõi ka neid. Jah, ilma hammasteta. Jah, seal on gluteeni ja muna. Jah, see on saksas täiesti normaalne. Lastele soovitatakse anda kõiki toite proovida (peale suhkru) alates viiendast elukuust. Meie läheme naudime oma lõunasööki (noorhärra sööb ka seda) ning seniks ilusat päeva jätku.