Segaduse vältimiseks. Kuigi sakslastel on 24.detsember poolik tööpäev, tähistatakse jõule siiski 24ndal. Vähemalt idas. Kölnis ja läänes tuleb keegi Christkind ja seetõttu tähistatakse jõule seal 25ndal.

Ettevalmistused algasid juba 23ndal ja 24 oli juba suht tsill. Külalised tulid kell 15 ja krabasid noorhärra enda haardesse. Sõime traditsioonilist Eesti toitu – seapraad, hapukapsas, verivorst, kõrvitsasalat. Magustoiduks tarretis. Mul pole vist veel ühtegi jõulu möödunud ilma tarretisega. Julgen arvata, et ehk on asi selles, et mu ema lihtsalt ei oska ühtegi muud magustoitu peale tarretise ja küpsisetordi. Kingitustesaak oli ka meeldiv, kõige enam sadas neid noorhärra kuuse all. Noorhärra sai endale uue madratsi ning söögitooli, dinosauruse kiige ja väiksemat pudi-padi mänguasju. Pereisa Jaanuši kuuse all peitud jalgrattatool noorhärra jaoks ja kõik sellega kaasnevad vidinad ja lisatükid ning üks kokaraamat. Kahe peale saime me veel ühe kokaraamatu, õunamahla, pesupulbri koos metallist karbiga (kahjuks on mingi eriti lõhnav pulber) ning laevukestega, mis seal “ujusid”, ahjuvormi (mis ei ole see, mida me soovisime, vaid mingi suvaline) ja uue wok panni. Isetehtud küünla ja õnneküpsised ka. Ja minu kuuse all oli Prantsuse Pattiserie täielik õpetus, ehk siis tehnika, salatikauss, mida ma juba aasta aega poes silitamas käin ja vankrikinnas. Ahjaa.. lisaks sellele saime varajaseks jõulukingiks kuusejala ja kuuse. Pole väga midagi kurta, kuigi see ahjuvorm ikka natuke kripeldab. Ei jõua minu väikesesse peakesse, miks peab mõttetutele asjadele raha kulutama. Kui inimesed tahavad täpselt teada, mis sa soovid ja siis arvavad, et kui nad ostavad midagi sarnast, siis on see sama hea. Vale ahjuvormi kinkimine on minu jaoks sama kui kunstnikule, kes akvarelle soovis guaššvärvide kinkimine või töömehele, kes soovis jõuluks Bochi lööktrelli hoopis mingi Lidlist ostetud tundmatu firma akutrelli ostmist.

Nojah. 25 pidi olema vaba päev, aga ma suutsin ikka külalised kohale kutsuda, kes siis meiega ka õhtust sõid. Ja 26 olime me oodatud perepea vanaema ja vanaisa juurde lõunasöögile. Nad olid nimelt kuskil restoranis laua kinni pannud. Nende grandioosne plaan nägi ette, et me jalutame 1,5h enne lõunasööki seal ümbruskonnas. Kahjuks aga asus restoran suhteliselt pommiaugus. Polnud seal ei teid ega midagi muud ka peale selle restorani. Sumpasime siis natuke mingis porimülkas ja tund aega enne ametlikku lõunasöögi algust istusid pooled meist juba lauas. Valida sai siis 1/4parti, 1/2 parti, hanekoib või hirveraguu vahel. Toidu lauda jõudmiseks kulus julgelt üle tunni ja noorhärra hakkas juba väga ära väsima. Aga lõpuks söödud me saime ja noorhärra sai ka uinaku tehtud.