Head sõbrapäeva kallid sõbrad

Pole pikalt niisama kirjutanud ja noh, tegelt ega mul pole ka väga millesti kirjutada. Ilmselt tuleb seetõttu rohkem retseptipostitusi, kus siis paari sõnaga saab ka mainitud, millega me tegeleme, enne kui ma õige teemani jõuan

Aga sõbrapäev või siis ka valentinipäev on selline päev meie peres, mida me ei tähista eriti. Tegelikult kui aus olla, siis peale sünnipäevade ja jõulude me ei tähista väga midagi ja noh kingituste tegemises oleme me üldse lootusetud. Noh vahepeal. Igatahes on meil vaikiv reegel, et kinke ei tee ja no minu kingitus Janile on peaaegu alati midagi söödavat, sest asju tal ju ometi vaja ei lähe. Ei saa nende sisse siin ka ära uppuda, arvestades, et noorhärra mänguasja kast on pilgeni täis ja ajab üle ääre ning ise ta pole veel kaheksa kuunegi. Tegelikult juba ülehomme on. See selleks. Jan üllatas mind täna väikese surpriisiga. Enne kui ma sellest räägin, pean ma ära mainima, kuidas ta hommikult teatas, et ma üritan kööki täita võimalikult paljude erinevate toiduainetega. Selleks on siis pea kuute eri sorti jahud ning ka erinevad suhkrud/looduslikud magustajad jne. Täna lisandus minu kollektsiooni tänu Janile siis kuus erinevat soola. Nüüd võib tõesti öelda, et köök on täidetud soola, jahu ja suhkruga, igal ühel oma otstarve ja koht.

Soolalemb nagu ma olen, olin ma selle kingituse üle muidugi väga õnnelik. Kahjuks või siis hoopis õnneks viimasel ajal ma toitu väga palju soola ei lisa, võimalusel üldse mitte. Ja seda muidugi noorhärra pärast, kes arvas, et püreesid tema enam ei söö (vähemalt kõiki soolaseid, magusad puuviljapüreed ja pudrud sobivad endiselt), aga seda, mis emal-isal taldrikul, sööks küll. No ja nii ma peangi kohandama meie igapäevase toidulaua sobilikuks ka noorhärra jaoks. Ja see tähendab ka soola ja suhkru suuremat vältimist toidus, vähemalt, tema omas. Aga jah, tegelikult tahtsin ju hoopis kirjutada, millised soolad siis pakendis olid. Seal oli kuus erinevat soola kuuelt erinevalt kontinendilt: Kalahari kõrbesool, Tiibeti sool, punane Hawaii sool, Meresool, Utah magus sool, Boliivia rose sool. Eks ma mingi hetk nuputan välja, kus ja millal neid kasutada ning ütlen teilegi

Tulles tagasi noorhärra juurde, siis ta hakkas meil "ootamatult" roomama. No ma saan aru, et ta on võib-olla kohati aeglasem kui ülejäänud beebid, aga tema mobiilsus tuli meile ootamatult. Tegelikkuses on ta vist kõik need jooned minult pärinud - magab nagu nott (Jan olevat beebina unetu olnud ja ega ta nüüdki palju und ei vaja), vedeleks sellili voodis kui saaks, kui miski on liiga kaugel, siis leidis ta endale uue huviobjekt, millega mängida. Enne minekut hindab ta ilmselt shansse, et kui suur on võimalus, et ta jõuab soovitud objektini (üldiselt juhe) enne mind või et kui suur on võimalus, et tal sellega mängida lastakse. Üldiselt kui shansid on nadid, siis ta ei hakka üritamagi. Lisak sõltumata sellest, et väikesel hambaid endiselt ei ole, et tohi talle toitu ka püreeks teha. Oma hambutute igemetega närib ta iga viimsegi tüki hoolega läbi enne kui selle alla neelab. Gurmaaniks sündinud. Köögis istub ta ka minuga ja vaatab hoolega, kuidas ma süüa teen. Kes teab, äkki 18 aasta pärast on meil oma tiim MKRis

See toob mind meie hommikusöögi juurde, milleks olid täna pannkoogid keefiri, tatra- ja täisterajahuga. Ma üldiselt pole väga alternatiivi armastaja, aga no need pannkoogid kannatavad ka ilma moosi ja muuta süüa ning maitsevad üldse hästi. Jah, noorhärra sõi ka neid. Jah, ilma hammasteta. Jah, seal on gluteeni ja muna. Jah, see on saksas täiesti normaalne. Lastele soovitatakse anda kõiki toite proovida (peale suhkru) alates viiendast elukuust. Meie läheme naudime oma lõunasööki (noorhärra sööb ka seda) ning seniks ilusat päeva jätku.