Kui haljad on su oksad. Siin see siis nüüd ongi. See suur. See ilus. Kuusk. Minu täiesti esimene jõulukuusk. Minu enda kodus. Või noh tegelikult on see vist nulg.

Igatahes seda 12.detsembrit ootasin ma juba mitu mitu nädalat, sest just siis pidi kätte jõudma see päev, kus me saame oma esimese jõulukingituse ja kuuse. No ja jõulukingituseks oligi siis kuusejalg ja kuusk. Kui aus olla, siis viimased 10 aastat ei tea ma kuuse valimisest midagi. Üks hetk oli keegi selle meile ukse taha lumehunnikusse torganud ja seal ta siis oli nii kaua kuni tuppa toodi. Ja no tavaliselt juhtus see ka alles 24.detsembri hommikul. Seetõttu oli mul see aasta eriti põnev valida kuuske.

Kuuse ostmiseks pidime eelnevalt ootama, et papa vanavanemad 3 km kauguselt meie juurde jõuaks. Nimelt olid nad oma lapselapsi hoidmas papa isa juures. No selle kolme kilomeetri läbimiseks kulus neil julgelt 1h, sest nad eksisid mitu korda ära. Kui nad lõpuks jõudsid, otsustas noorhärra, et tema nüüd magab. Jälle ootasime. Kuni lõpuks saime hakata minema. Ma usun, et noorhärrale oli tegu eriti põneva päevaga, sest lisaks kuuse ostmisele, sai ta ka autoga sõita ning restoranis käia. Ta on meil tegelikult suur kohvikute ja restoranide fänn, ainult oma taldrikul tuleb silma peal hoida, et see laua all ei lõpetaks.

Kuuski oli igas suuruses ja hinnaklassis. Hind on neil siin muidugi suhteliselt krõbe. Ma juba kujutasin ette, kuidas kahe aasta pärast saab Karl endale enda tuppa päris oma kuuse. Seal oli selliseid imetillukesi kuuskesid ka. Papa millegipärast sellest ideest ei vaimustunud. Kuusepuuparadiisis selgus aga tõsiasi, et meil kõigil olid kuuse suhtes erinevad ootused. Noorhärra arvas, et kuusk peaks olema piisavalt käepärane, et ta ilusti suhu mahuks. Papa vaatas hinnakirja ja arvas, et me võiksime väikese kuuse võtta. Mina aga kujutasin ette laeni suurt ja uhket kuuske. No kui juba siis juba, kas pole? Lõpuks jõudsime kompromissini, et tuleb siis selline keskmine kuusk, umbes 2 meetrine. Ja mis te arvate, kas neid on lihtne valida. Ei ole! Siin on auk, sellel pole üleval piisavalt oksi, see on lapergune, sellel on oks murdunud ja sada muud häda.

Kuusk pakitud ja autosse tassitud, selgus tõsiasi, et me kõik sinna ei mahu. Nii siis tuli mul noorhärra kaenlasse võtta ja koju vantsida samal ajal kui teised autoga koju sõitsid, kuuse üles tassisid ja ta ka veel lahti pakkisid. Kogu sellest tegevuses olid meil kõhud juba heledaks läinud ja nii seadsimegi sammud hoopis saksa restorani. No seal olid praed küll nii suured, et ma jõudsin ainult pool pintslisse pista ning ainuke, kes taldriku tühjaks sõi oli vanaisa. Ka papa, kes sööb nagu hobune, kuid püsib nagu tokk, seekord oma praest päris jagu ei saanud.

Tagasi kodus kulus meil vast tund aega, et kuusk otseks saada. Järjekordselt olid kõikidel oma arvamused, milline see otse välja näeb. Aga lõpuks saime kuuse püsti, ehted peale ja kingid kuuse alla. Kõhud pugisime muffineid täis ning nautisime seda nulu lõhna toas.