4 advent läks nii kiiresti mööda, et ei jõudnudki midagi kirja panna. Lisaks tundub mälu ka lünklik, sest ma kohe üldse ei mäleta, mida me eile tegime. Ahjaa.. eile sai siis üle pika pika aja Brunchil käidud meie lähedal olevas Cafe Mirbachis. Jaanuši sõber ütles meile, et seal peaks Berliini üks parimaid Brunche olema. No ma küll nii ei arva. Täiesti tavaline hommikusöök. No ja kui aus olla, siis ma sealt väga midagi süüa ei leidnud. Magustoitude osa oli peaaegu olematu. Lõunasöögiks oli valida, pasta või keedukartul. Ja hommikusöögiosas said saiakesed poole tunniga otsa ja siis pidi ootama umbes 20 minutit, et juurde saaks. Salativalik oli ka kesine ja puuviljad puudusid üldse.

No ja nad panid meid täpselt ukse ette, kõige lärmakamasse kohta, sest me lauda broneerides ütlesime, et me tuleme käruga. Polnud nende poolt just kõige targem liigutus, kuna Noorhärra ärkas siis oodatust varem. Ja no kujutage nüüd ette seda rõõmu, mis ta silmis helkis, kui ta aru sai, et me ei olegi kodus. Ta on meil nimelt ka suur restoranide fänn, seal on alati palju tegevust.

Ülejäänud päeva lohistasime niisama õhtusse. Sai mingeid kodutöid teha ja noormehed magasid mul mõlemad. Jõudsime ka vanaemaga skypeda ning Jaanušiga õhtul “telekat” vaadata. Tundub, et mõlemad saated, mida me vaatasime, said otsa. Ei teagi, mis me nüüd pühapäeva õhtuti vaatame.

Laupäeval oli meil kogemata suurem šopping turul, kuhu me puhtjuhuslikult juhtusime. Läksime tegelikult mingisse regionaalsaaduste poodi Nikolator õlut ostma, kuid seda me ei saanudki. Saime hoopis 6 pardikoiba ja uue kokaraamatu. Nagu mul neid viimaseid veel vähe oleks.